Härrasmees peab aeg-ajalt peenviina järele lõhnama. Nii rääkis minu isa. Minu isa oli lõbus nalja- ja napsimees. Ta ei olnud sõltlane, üldsegi mitte.

Kasvasin üles pillimeeste maailmas. Ma tean, kuidas joomakatk seda maailma laastab. Geniaalne helilooja Raimond Valgre oli 36, kui viin ta viis. Minu onu oli ka pillimees, mängis enne sõda mõnikord koos Valgrega. Tema läks samasse kuristikku 49aastaselt. Onunaine püüdis igat moodi tema joomist piirata. Ta peitis ära onu kingad. Onu läks linna peale sokkides…

Olen kaotanud neli väga head ülikoolisõpra, kes samuti lahkusid üsna noorelt, ja kes tegelikult olid elu lõpus alkohoolikud. Professor Jüri Saarma pidas kunagi ammu ülikoolis loengu alkoholismist. Ta tõdes, et vaatamata ulatuslikele uuringutele, ei osata ikkagi öelda, miks üks joob ega muutu alkohoolikuks (sõltlaseks), teine aga muutub.

Nõukogude ajal joodi kõvasti. Põhjus polnud mitte selles, et alkohol oli liiga kättesaadav. Alkoholi müügil olid kolossaalsed piirangud. Eripoed, väga piiratud müügiajad. Ei mingit alkoholireklaami, see oleks olnud mõeldamatu.

Ja ometi – joodi. Ja joodi palju. Joomine hakkas peale töökohal ja tööajal. Sest töö oli nii mõttetu, nii frustreeriv. Polnud tööl sageli õieti midagi tehagi. Iga mõtlev inimene sai aru, et kõik peaks olema hoopis teisiti, et kogu elu peaks olema teistsugune, aga muuta ei saa õieti midagi. Jäigi ainult üks väljapääs – joomine.

Kuidas läheb, küsisin ühelt tuttavalt, keda kohtasin tänaval palju aastaid tagasi. Pingeline töötegemine vaheldub pingelise joomisega, vastas tema. Napsitamine algas tööl, ja koju jõuti hilja ja purjus peaga. Ma ei kujuta eriti hästi ette, et tänapäeval võiks mõnes eraettevõttes töö asemel napsi võtta.

Jooma hakkavad need, kelle elu läheb sassi. Sassi lähevad perekonnasuhted, tööl tulevad ebaõnnestumised. Inimesed kukuvad elu rööpalt maha.

Kui elul on mõte, inimesel on rahuldav töö ja isiklik elu ka enam-vähem korras, siis pole probleemi. Väike naps ei tee üldsegi mitte paha. See on abivahend inimeste suhtlemisel. Räägitakse (sotsmini kodulehele ei ole) nn. happy hour´i ära kaotamisest. Aga see on ju kogu maailmas levinud võimalus suhtlemiseks pärast tööd, koos mõne joogiga, lobisemiseks ja asjade üle arutamiseks. Jõllitame parem üksinda ekraani ja neelame mõne tableti. Üksindus ja lootusetus – need panevad jooma.

Keeldudele ja kitsendustele üles ehitatud alkoholipoliitika kiusab neid, kelle jaoks alkohol üldse mingi probleem ei ole. See poliitika ei päästa tänapäeva valgret ega tänapäeva juhan smuuli, ega minu onu ega minu lähedasi sõpru.

Keelud on kohased, kui on tegemist inimeste ohutusega. Olen nulli veendunud pooldaja Eesti liikluses. Ei mingit sallivust üle null-promilli alkoholisisaldusele, ei mingit nulltolerantsi. See, mis kultuuriliselt ei ole probleem Belgias, on talumatu meil.

Kindlasti on Jevgeni Ossinovski poolt propageeritavas alkoholipoliitikas üksikasju, mis on mõistlikud. Kindlasti on seda poliitikat valmistanud ette inimesed, kes siiralt on pühendunud alkoholiga seotud kurjuse vastu võitlemisele.

Aga tervikuna on see samasuguse stereotüüpse ja lihtsustatud mõtlemise produkt, mis innustas kuiva seaduse algatajaid USA-s ja Soomes 20. sajandi 20ndatel aastatel. Samasugusest mõtlemisest lähtusid Mihhail Gorbatšovi lähikondsed 1980ndatel, kui algatasid alkoholismivastase kampaania. Kas tõesti ei ole enam meeles, kuidas see kampaania (muide, väga radikaalne – piiras alkoholi müügikohtade arvu ja nähtavust kohe kõvasti) jooma pani?

Kusagil on joodikud, kes rikuvad avalikku korda. Paha lugu, kord peab olema, joodikud tuleb isoleerida. Miks selleks, et joodikuid isoleerida, peab kõiki mittejoodikuid kiusama?

Eks natuke ole küsimus ka maailmavaates. Ma ei tunne ennast mugavalt riigis, mis muudkui keelab, kahtlustab ja kontrollib, riigis, mis tahab mind üle tänava talutada, isegi siis, kui ma ise minna ei taha. Ma eelistan riiki, mis oma kodanikku usaldab ja temalt ka iseseisvust ja vastutust ootab.

Sotsiaalministeeriumi kodulehelt lugesin, et eesmärk on saavutada alkoholi tarbimine kaheksa liitrit absoluutset alkoholi aastas inimese kohta.

Kas ei juhtu mitte nii, et kui kiiruse piirang on 90 km tunnis, siis ollakse pahased nende peale, kes aeglasemalt sõidavad? Et peab vähemalt kaheksa liitrit ära jooma?

Aga ikkagi – isegi, kui õnnestub kuulutada, et nüüd tarbime vähem, ei kaota see joomarluse ega alkoholismi probleeme, mis tekivad üksindusest, lootusetusest, võimaluste puudumisest. Keelud aga kehtestame neile, kellel neid vaja pole.