Silbet ja Aeroc - vendade võidujooks
Kuus aastat tagasi Kunda külje alla Andjale tühjale kohale ehitatud Aeroc kavatseb pärast peterburilastele müümist tootmismahu kümnekordistada, et hõivata turuliidri koht Põhjalas ja Venemaal.
Jõhvi naabruses asuvas Ahtmes Nõukogude-aegset tehnoloogiat järjekindlalt edasi arendanud Silbet jätkab aga Šlõkkide-Jostovite pereettevõttena, vaadates plahvatuslikele laienemisettepanekutele umbusklikult.
Mõlemad tehased suurendavad oma tootmismahtusid, sest ehitusbuumi tõttu nõutakse üha rohkem gaasbetoonplokke. Konkurentsi puudumine kustutas kuu aega tagasi ettevõtete vahel aastaid kestnud kohtuvaidluse. Aeroc loobus süüdistusest, et Silbet on temale kuuluva tehnoloogia ilma loata kasutusele võtnud.
Eestis kasutatavatele gaasbetooni tootmise tehnoloogiatele pandi alus ligi pool sajandit tagasi, kui selle töötas koos teiste siinsete teadusasutustega välja Silikaatbetooni instituut.
Tänase Silbeti erastas gaasbetooni tehnoloogia välja töötanud Silikaatbetooni instituudi kunagine direktor Vjatšeslav Šlõk, Aeroci asutas kuus aastat tagasi sama instituudi endine teadusdirektor Jazeps Paplavskis.
Sarnane tehnoloogia
Nõuka-ajal töötasid Eestis täie võimsusega neli silikaatbetooni tehast Narvas, Ahtmes, Paliveres ja Aravetel, mis andsid üle kolmandiku koduturu seinamaterjalide tootmise mahust.
Nii Aeroc kui ka Silbet ostavad oma varuosasid samast kohast juhtivate muusikainstrumentide tootjatega. Nimelt lõigatakse valmis kerkinud boorbetooni hiiglaslikud pätsid ehitusploki mõõtu just klaverikeeltega, mis ainukesena pingele vastu peavad.
Mõlema tehase boorbetooni valmistamise tehnoloogia on väga sarnane. Liivaga segatakse sidusained ja vesi ning pannakse siis alumiiniumpulbri abil suures vormis kerkima nagu tainas.
Kerkimise järel lõigatakse plokid mõõtu ning lükatakse raudteeplatvormi suuruse käruga mitmeks tunniks ahju küpsema. Kusjuures küpsetamise temperatuur ligi 200 kraadi sarnaneb samuti koogi küpsetamisele.
Aeroc kavandab plahvatuslikumat laienemist kui ükski Eesti tootmisettevõte enne teda. Esimesed uued tehased kerkivad Moskvasse ja Kiievisse, kus läbirääkimised tootmiseks vajalike kruntide omandamiseks on juba lõppjärgus.
Peterburi juhtiv ehitusmaterjalide tootja LSR Group, kes omandas 85 protsenti Aeroci aktsiatest, kavatseb kvaliteedimärgiks muutunud nime ja eestlastest juhtkonna abil tootmismahu kümnekordistada.
Kasvu mootorina nähakse ehitusbuumi kandumist Venemaa miljonilinnadesse, sest naftatuludega opereeriv president Putin lubas muuta odavad elamispinnad lühikese ajaga venelastele kättesaadavaks.
Kuid kümne aasta pärast peab oranži kirjaga lipp tähistama turuliidri kohta kogu Venemaal, Ukrainas ja Skandinaavias, Balti riikidest rääkimata.
Tehaste arv peab kasvama paarikümneni ning toodangu maht ulatuma viie miljoni kuupmeetrini.
Juba praegu võib Aeroc pidada ennast Läänemere piirkonna juhtivaks tootjaks. Talle kuulub kokku kolm tehast Eestis, Lätis ja Peterburis, tootmismahuga rohkem kui 500 000 kuupmeetrit aastas.
Aeroci senine juht Ivar Paplavskis juhib nüüd rahvusvahelist haldusfirmat Aeroc International, kuid ka Aeroci plokitehast Peterburis.
Aerocit kannab eksport
Aeroci Eesti tehas saadab siinsele turule ligi 40 protsenti toodangust, lõviosa aga läheb Skandinaaviasse ja Lätisse.
Praegu monteeritakse Aerocis kuuendat plokkide küpsetamise autoklaavi, mille abil tõstetakse senine 170 000 kuupmeetrine tootmismaht 210 000 kuupmeetrini.
Samal ajal automatiseeritakse juhtimise ja tootmise kontrollimise süsteemid, et vähendada inimtööjõudu.
Ettevõttesse värskelt tööle asudes võib tubli töö korral arvestada isegi 10 000-kroonise palgaga.
Kui Paplavskised otsustasid sajandi alguses ehitada oma plokitehase Kunda lähedale Andjale, siis sai otsustavaks Toolse liivamaardla, mis pakub plokile lausa ideaalse tugevuse andvat suure ränisisaldusega liiva. Kuid samuti rääkisid kaasa nii tsemenditehase, sadama, raudtee ja maantee lähedus.
Tänavu uue tootmisliini käivitanud Silbeti uksele koputavad Venemaa naftaärimehed. Venelased tahaksid koos Ahtme plokivabrikuga ehitada uue tehase piiri lähedal asuvasse Kingissepa linna. Leningradi oblastis hakatakse ennaktempoga ehitama Ust-Luuga sadamat ning sadama ümbrusesse kerkiv linn vajab ehituskive.
Kui Silbeti tootmismaht kasvab järgmisel aastal 180 000 kuupmeetrini, siis venelased tahaksid rajada peaaegu sama suure tehase. See hakkaks juba paari aasta pärast tootma Eestis põlevkivituhast ja liivast segatud ja paakautodega Venemaale veetavast massist 120 000 kuupmeetrit ehitusplokke aastas.
Kuid Vjatšeslav Šlõk vaatab idanaabri kavatsusi umbusuga. Talle meeldib Eesti rahulik ja selge elu.
Selleks, et ehitada üle piiri vaid ligi 30 kilomeetri kaugusele, tuleb esmalt võita seninägematu bürokraatide armee, mis ootab, taskud ja sahtlid irvakil, suure rahakohvriga ettevõtjat. Tehase valmimise järel seisab ees igapäevane mure Venemaa tolliga, mille tööstiili iseloomustab alles hiljuti ootamatult kümnete kilomeetrite pikkuseks veninud kaubaautode järjekord piiril.
Sellepärast eelistab Šlõk pigem praeguse olukorra jätkumist, kui 70 protsenti toodangust saadetakse Lätisse ja ülejäänud müüakse kodus.
Kui paar aastat tagasi murdsid Silbeti juhid pead, kuidas oma toodangut paremini müüa, siis praegu leiavad nende plokid omaniku veel enne seda, kui tuhast ja liivast segu jõuab vormides kerkima hakata.
Silbet uhkustab tuhaga
Šlõk tunneb uhkust, sest tema ettevõte on maailmas tõenäoliselt ainuke gaasbetooni tootja, mis kasutab hinnalise ehitusmaterjali tootmiseks elektrijaamade kütmisel üle jäävat tuhka. Kui muidu peaks selle keskkonnasaastana prügimäele ladustama, siis nüüd muutub tuhk väärtuslikuks kaubaks.
Kui elektrijaamad müüvad oma filtritest kogutud tuha Silbetile hinnaga 40–45 krooni tonn, siis ettevõte omakorda peab oma tootmisjääkide prügimäele vedamise eest maksma kümme korda suurema summa.
Aasta tagasi astus Silbeti omanike ringi toonane Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov, kelle jõulisest isikust lootis Šlõk leida tuge ettevõtte arenguks. Pärast traagilist avariid läheb Jostovi osalus üle tema perekonnale.
