Sitsiilia maffia pole end kunagi nii kindlalt tundnud
Riigist võimsam, saladusloori mässitud maffia rõhus karistamatult hirmu ja vägivalla abil võrdselt nii rikkaid kui ka vaeseid. Tark oli sellest mitte rääkida: keegi ei teadnud täpselt, kes oli mafiooso või koputaja. Neid, kes kuuletusid, ?kaitsti?. Need, kes vastu hakkasid, tegid seda oma riisikol. Nad võisid saada ?pehme? hoiatuse ? anonüümkirja, loomaväljaheiteid sisaldava paki, telefoniähvarduse. Tõenäolisemalt tuli aga karistus: vara hävitamine, loomade tapmine, vargus, süütamine, vägivald, inimrööv ning viimase võimalusena ja vältimatult ? surm. Enamik mõrvu olid siiski maffiasisesed, tingitud võimuvõitlusest või vaikimisvande rikkumisest.
Pidev oht
Nii kaua kui mäletan, kartsin oma julgeoleku pärast. Teenijad rääkisid äpardunud inimröövikatsetest ? mõned sugulased ei veetnud enam suve oma valdustes ? ja banditismist, mis vaevas maapiirkondi pärast liitlaste maabumist 1943. aastal. Kartsin autosõite mööda saart. Mäekurudes võttis ema oma kaelakee ja kõrvarõngad ning peitis need ära, ilma sõnakestki ütlemata, ning mind lämmatas vaikne hirm. Oma maamajas tundsime end kaitstuna: ülevaataja, kes ei olnud mafiooso, valvas diskreetselt, täies relvis oma mära seljas. Paisutasin ohte ja olin valvas kogu aeg. Minust sai pidev jälgija, õppisin tundma kõiki autosid mootorimüra järgi, kõiki juhte käiguvahetuste sageduse järgi.
Maffia ründas ka meid: 1956. aastal rööviti üks sugulane. Pere eelistas vaiksete läbirääkimiste asemel politseile teatada. Ta vabastati pärast 40-päevast vangistust. See oli üks viimaseid kordi, kui rööviti Sitsiilia aristokraatia esindaja, mis tolleks ajaks oli rahatu ja alla käimas. Sellest ajast on maffia tekitanud minus sisemist vastikust ja täitmatut uudishimu.
Mu isa vihkas maffiat. Ta lootis, et see ei suuda taastada Mussolini ajal kaotatud võimu, kuid nagu enne fa?ismi, toetusid parteid ka pärast sellele, et saada valituks. 1950-ndate alguseks oli maffia tunginud nii kohalikku kui ka regionaalvalitsusse. Isa vältis oma seisusekaaslasi, kes suhtlesid poliitikutega, keeldus avalikest ametikohtadest ja ametnikele altkäemaksu andmisest, mis oli levinud ja tavaline komme. Ta ütles mulle, et ootas oma tütardelt sama. Mu isast sai maffiale ebamugav, kuigi majanduslikult tähtsusetu vastane. Kuid ta ei paindunud. Kui olin viieaastane, sai ta anonüümse hoiatuse: ära välju õhtuti majast. Ta käis igal õhtul pärast sööki väljas. Teateid rohkem ei tulnud. Mõni nädal hiljem süttisid mõned meie puud. Ta laskis tappa sama arvu lambaid, kodeeritud väljakutsena maffiale: ma ei alistu. Rohkem tulekahjusid ei olnud, kuid kartsin väga meie julgeoleku pärast.
Need hirmud naasid juulis 1978. Isa helistas mulle Londonisse. Kodeeritult teatas ta mulle, et sai anonüümse hoiatuse: ?Vaata ette teel Palermosse.? Ta pidi lapselapsed Palermo lennuväljalt suveks ära tooma. Kas tahame nad Inglismaale jätta? Mu inglasest mees otsustas, et nad peaks minema: ?Teadsin, et see võib juhtuda. Kui alistume, ei saada sa poisse kunagi enam Sitsiiliasse.? Lastel oli õnnelik puhkus. Sõnumeid rohkem ei tulnud.
Hiljem sain teada, mis mu isa seisukoha vormis. Ta päris koos oma tiitliga valduse Kesk-Sitsiilias. Koos sellega tuli võimukas kohalik capomafia Zu? Paolo. Mu innukas põllumajandushuvilisest isa soetas seadmeid ja palkas farmile juhi ? otsene ähvardus Zu? Paolole, kes oli pakkunud end ?usaldusväärset ja kogenud? personali otsima. Vilja ja seadmeid kahjustati. Juht lahkus ametist. Pere ei külastanud kunagi seda valdust. Aastaid hiljem pidi mu võlgadesse sattunud isa selle müüma.
Maffial on kõikides sotsiaalsetes kihtides ja ametites armee usaldatavaid kaastöötajaid ja koputajaid. Mu peresõpra, eakat üksildast naist kutsutakse ?valimistulemuste oraakliks?. Tema ande seletus on keerukas. Tema valdust juhib sama arhailine ülevaataja. Mees ise ei ole mafiooso, kuid tema ja ta pere on maffiale hädavajalik ? neid ei ole karistatud ning nad on kohtu ees usaldusväärsed. Nende seast võetakse valetunnistajaid, et kindlustada õigeksmõistvat otsust. Teised nendetaolised annavad peavarju põgenikele või peidavad varastatud kraami, narkootikume või relvi. Ning nad hääletavad, nagu kästakse. Selle eest saavad nad kaitset. Jagatakse ka raha ja tööd. Iga kuu toob ülevaataja vanaprouale farmi tulu ja jääb lobisema, et hiljem maffiale ette kanda. Enne valimisi uurib ta naise vaateid ja kiidab ?oma? kandidaati: ?Mulle räägitakse, et see mees on ainuke hea ja teised ei lähe arvesse,? rääkis ta enne 2001. aasta üldvalimisi. ?Mis teie mõtlete??
?Kui teile on nii räägitud, peaksite tema poolt hääletama,? on naise standardvastus. Tol aastal ennustas vanaproua, kes ise kunagi valimas ei käi, Silvio Berlusconi asutatud Forza Italia ülekaalukat võitu Sitsiilias täpsusega, mis üllatas kõiki, kes tema positsiooni ei tundnud. Vanaproua teadis seda, mida nüüd kõik teavad: et Forza Italia on nüüd maffiaga samas seoses, nagu varem domineerinud kristlikud demokraadid.
1980-ndatel, pärast aastaid avalikku eitamist ja ükskõiksust, reageeris Itaalia riik kriisile. Sitsiilia kohtunikud panid mõned mafioosod vangi. Mõned ülistasid neid kangelastena, kuid mitte kõik ? maffia seas ei armastatud seda, mida kehastasid kuulsaimad nendest kohtunikest, Giovanni Falcone ja Paolo Borsellino. Neile mõistetud surmaotsused viidi ellu. Maffia-vastase komisjoni aseesimees, lugupeetud kommunistist parlamendiliige, mõrvati. Kõige märkimisväärsem aga oli Palermo endise linnapea ning Itaalia parlamendi ja europarlamendi saadiku Salvo Lima tapmine, keda tunti laialt kui maffia peamist kontaktisikut kristlike demokraatide seas. Ta polnud enam kasulik, uus partei sai nüüd maffia toetuse endale. Rohkem kui kümnend pärast mõrva 1992. aasta märtsis, tunnistas informaatoriks hakanud maffiaboss Antonino Giuffre Palermo kohtule, et ?Lima tapmine märkis ajastu lõppu. Uus ajastu algas, horisondil oli uus poliitiline jõud, mis pakkus seda, mida kristlikud demokraadid enam tagada ei suutnud. Et ei tekiks kaksipidimõistmist, selleks oli Forza Italia?.
Mitu tasandit
Isiklikud suhted töötavad mitmel tasandil. Näiteks juhib mu õde meie valdust ja korraldab väikest taluturismi äri. Kord asendasin teda puhkuse ajal. Pidin ära tooma planeeringu heakskiidu. Lihtne ülesanne, arvasin. Päevi saadeti mind ühegi mõistliku selgituseta kontorist kontorisse. Lõpuks pääsesin juhi jutule. Oh, ütles ta, heakskiit on aegunud ? sellele ei tuldud õigeaegselt järele. ?Shit!? pomisesin ja vabandasin kiiresti. Naine muutus järsku elavaks ja sõbralikuks. Ta oli aru saanud, kes ma olen ja küsis mu elu üle Inglismaal. Nagu imeväel oli heakskiit mul tunni kuludes käes. Lahkumisel ütles ta, et ta võtab minuga võib-olla ühendust ? tema poeg pidi Londonisse minema ja ta teab, et aitan. Õnneks pole ma tast midagi kuulnud.
?Kliendisuhted? lihtsustavad kõiki tegemisi riigiga. Kodanikku, kes nõuab oma õigust ja korralikku teenindust, põlatakse ja tõrjutakse. Väsinud ja kõrvaletõugatud ausad sitsiillased ? keda on palju ? ei laienda oma äri. Osa soovitab oma lastel mujalt tööd otsida. Mu Sitsiilia sõbrad on hämmingus, kuidas mina, suheteta välismaalane, suutsin Londonis õigusabifirma asutada ja sellega edukas olla. Mu vastus on lihtne: Briti riigi-asutustega tegelemine võib olla väsitav, kuid seal ei ole vaja ?sõpru?.
Suurbritannia on mu uus kodumaa ja tunnen end osana sellest. Kuid siinsed inimesed meenutavad mulle, et teavad mu Sitsiilia juuri. Osa teevad seda naljatades ? oled sa mafiooso? ? teised vihjavad maffiale looritatud sarkasmiga. Nad ärritavad mind. Vahel harva teevad haiget ja mõistan, et vihjed võivad mu mainet mõjutada. Teised sitsiillased, kes välismaal elavad, peavad küsimusi maffia kohta pahaks, ja solvuvad rängalt. Mõni, kes elab Itaalia mandril, omandab oma elukoha dialekti, et varjata oma päritolu. Sitsiillased on vastupidavad. Nad on kannatanud ebaõnne ja vaesuse all. Nagu britid, on nad raevukad natsionalistid, neil on oma huumor ja eneseiroonia.
Maffia ei ole Sitsiilias enam nähtav. Mõni sitsiillane ütleb, et maffiast on saanud osa üleilmsest kuritegelikust organisatsioonist ja see tegutseb välismaalt. Maffia on surnud ? korruptsioon on tegelik probleem, räägivad nad. Palju välismaal elavaid sitsiillasi kaitseb raevukalt seda seisukohta. Kui sel aastal külastasin Palermo peaprokuröri Pietro Grassot, esitasin talle need väited. Ta ei ole nõus.
?Pax Mafiosa,? ütleb ta viimase kümne aasta kohta, ?ei ole isegi vaherahu. Nende jaoks on see kestev sõda. Maffia pole end kunagi nii kindlalt tundnud. Ei tohi lasta end eksitada avaliku vägivalla puudumisest. See on selge märk, et Cosa Nostra tegeleb rahulikult oma asjadega. Pax Mafiosa on hädavajalik ?legaalse? maffia tegutsemiseks, mis on endiselt ühtne vertikaalne organisatsioon. See on kohanenud riigi surveabinõudega ja üritab püsida nähtamatuna põranda all ning on naasnud läbipääsmatu salatsemise juurde.?
Grasso õppis juurat Palermo ülikoolis nagu minagi ja hakkas kohtuametnikuks. ?Täidan oma kohust, ei rohkem ega vähem, iga päev, see on tavaline töö ? seaduse teostamine, kuritegude uurimine ja süüdistamine, millel on omad riskid.? Vaikselt lisab ta: ?Tean, et mind võidakse tappa, nagu juhtus mu kahe eelkäijaga.? Ta osutab, et maffia on mõrvanud märksa enam politseinikke, kui kohtuvõimu esindajaid. Grasso on pideva politseikaitse all ja vaid kaks nädalat enne meie kohtumist kirjutasid ajalehed nurjunud katsest teda tappa.
Grasso põhiülesanne on tuua kohtu ette maffiaboss Bernardo Provenzano, kes sündis üle 72 aasta tagasi Corleones, on olnud tagaotsitav 37 aastat ja juhib maffiat peidupaikadest Sitsiilias. Grasso sõnul on Provenzanost säilinud vaid noorpõlvefoto ja ta esineb eri nimede all. Ta vahetab pidevalt asukohta ? tal on tuhandeid abivalmis kaastöötajaid ? ning ta suhtleb paberilipikute teel, millel inimeste nimed on keerukas numbrikoodis. Grasso meelest oleks Provenzano tabamine küll sümboolne, kuid ei tähendaks maffia lõppu. Ta meenutab vanasõna: ?Kui paavst sureb, valitakse uus.?
Näib, et Provenzano korrastab Cosa Nostra struktuuri. Ta taastab selle püramiidjaid struktuure, taastab vaid tipu kompetentsi piirkondade välissuhtluse ja tegemised institutsioonide ja majandusringkondadega. Ta nõuab maffia jäiga käitumisreeglistiku täpset järgimist, nagu näiteks loa küsimist väljaspool ringi olijate tapmiseks. Ta hoolitseb oma kaitsealuste eest hästi: Cosa Nostra sissetulekutelt korjatakse maksu vangide ja nende perede heaks. Ülejooksikute arv on langenud miinimumi ? uusi liikmeid võetakse vaid veresugulaste seast. Salakaubavedu ja narkoäri õitsevad. Cosa Nostra peseb raha välismaal ökoärides, nagu vee- ja kanalisatsioonifirmad ning jäätmekäitlusettevõtted. Sitsiilias on investeerinud palju raha põllumajandusse ja sellega seotud harudesse, spaadesse ja hotellidesse ning turvalistesse uutesse äridesse, nagu erahaiglad ja EL-i rahastatavad projektid.
Provenzano targa juhtimise all on konsolideeritud ?turvalisi? tegevusi. Pizzo, nagu kutsutakse väikest, kuid regulaarset maksu, mida maffia võtab ettevõtetelt, õitseb. Jaanuaris arreteeriti tema ?maksukoguja? ja tolle märkmik paljastas maffia meetodeid. Ohver maksab osa kaupa ja tal on isegi õigus raha tagasi saada, kui teda ootamatu tulukaotus tabab. Avalikelt lepingutelt korjatavat osa hoitakse tagasihoidlikuna. Nii voolab raha pidevalt ja vaikselt maffia kukrutesse.
Küsisin Grassolt, mis teeb maffia erinevaks teistest kuritegelikest organisatsioonidest. ?Maffia peab olema avaliku halduse, äri ja poliitika lähedal. See vajab üldist konsensust. Kui seda poleks, oleks see vaid tavaline kuritegelik organisatsioon, mille eesmärgiks on kuritegelik kasum,? ütleb ta. ?Kuid maffia tegeleb ka võimu juhtimisega, ning sellisena vajab see konsensust, kontakte, sidemeid, kaasateadmist, hirmutamist ja vägivalda. Infiltreerimine tähendab kooselu, mitte otsest opositsiooni. Kui asi oleks tulus, poleks see nii keerukas.?
?Ameerika Cosa Nostra,? jätkab Grasso, ?on läinud edasi rahapesule seaduslikus majanduses. Siinne Cosa Nostra aga tahab seguneda süsteemiga: avalikud projektid, tööhõive.?
Grasso usub, et maffia saab Sitsiiliast välja juurida. ?Maffial on algus ja see võib omada ka lõppu,? ütleb ta Falconet? parafraseerides ja jätkab: ?Maffiavastane võitlus peaks olema kõigi riigiasutuste tavaline ja hästikoordineeritud töö. Aeglane, vaevarikas töö.?
Kardavad uurimist
Teine Sitsiilia magistraat, kes ei soovinud oma nime avalikustada, rääkis, et üks politseijuht oli talle öelnud, et tema alluvad ei uuri ega anna kohtuvõimudele teada kõigist maffiakahtlusega kuritegudest. Neid on liiga palju ja tulemuseks oleks õigeksmõistmine aegumise tõttu. ?Nagu,? lisab ta muigega, ?Andreotti.? (Seitsmekordne Itaalia peaminister Giulio Andreotti seisis kohtu ees kahes maffiaprotsessis, sealhulgas mõrvasüüdistusega, kuid ta kas mõisteti õigeks või jõudsid kuriteod aeguda.)
Anonüümne magistraat usub, et maffia saaks hävitada iga pisikuritegu uurides: nulltolerantsiga. Noored kurjategijad on maffia baaskasvulava. ?Sellest ilmajäänuna,? ütleb ta, ?maffia kõiguks ja seejärel kukuks.? Tema sõnul on vaja massiharidust, alates algkoolist. ?Peame ka muutma inimeste valearusaama maffiast ja näitama, et saab elada ning leida tööd ilma selle ?kaitseta? ja kättemaksu kartmata?. Ta räägib Palermo magistraatide liidu toetatud hiljutisest kooliinitsiatiivist. Õpilased kirjutasid maffiamõrvadest ning nende tööd koguti raamatusse ?Taasavastatud mälestused?. See on liigutav ja õudne aruanne 247 maffia ohvrist alates 1943. aastast: 22 last, kuus naist, 29 talupoega, 29 ametiühingutegelast, viis avalikku teenistujat, 95 politseinikku, 18 poliitikut, 23 ärimeest, seitse ajakirjanikku ja 13 magistraati. Need on teadaolevad ?tsiviilohvrid? ? nimekirjas ei ole sadu ?kadunuid? ning tuhandeid mafioososid ja nende pereliikmeid, kes tapeti jõukudevahelises sõjas.
On üks võimas valitsusväline organisatsioon, mis ei ole oma üliolulise toega helde: katoliku kirik. Selle hierarhia nimekiri maffia ja selle kuritegude hukkamõistust on kurb. Palermo varasemad kardinalid kas eitasid maffia olemasolu või võrdsustasid selle tavakuritegevusega. Alles mais 1993 mõistis paavst Johannes Paulus II oma visiidil Sitsiiliasse maffia esmakordselt hukka ja kutsus mafioososid pattu kahetsema. Sellele järgnesid maffia pommid kahes Rooma kirikus ja pärast seda taas vaikus. Isoleeritud üksikud preestrid on oma parima teinud, kuid sellest ei piisa.
Mafiosita peidab end mu sisemuses ja tuli tugevalt esile eelmisel suvel. Olin meie pere mõisas Sitsiilias. Mu lapselaps lõikas kätte ja verd voolas ojadena, kui ta mu süles oli. Tormasin telefoni juurde ja helistasin sõbrale: ?Keda sa haiglas tunned?? Londonis oleksin otse kohalikku haiglasse läinud. Mõtlesin kaua sellele juhtumile ja mul hakkas häbi. Usaldamatusest kohaliku arstiabi vastu ilma ?tutvuseta?, olin võtnud appi ?vana kombe?: isikliku kontakti.
Rikkumisi karistatakse surmaga
?? Elu on Sitsiilias odav. Mafioosod, keda on hinnanguliselt 6000, võetakse vastu, kui nad on tõestanud, et suudavad tappa. Eeldusel, et reegleid järgitakse, talub ja vahel isegi julgustab maffia perekondade ? mingit ala kontrollivate mafioosorühmade ? vahelisi veriseid vaene. See on omamoodi vabaturukonkurents, mis tagab tugevaima ellujäämise. Rikkumisi karistatakse surmaga, maffia oma ?õiguse? alusel.
?? Näide: kaks maffiaperekonda võitlesid mitu põlvkonda ala pärast Lääne-Sitsiilias, millele mõlemad väitsid end õigust omavat. Fa?ismi ajal sumbunud sõda puhkes taas 1940-ndatel. Aastaid tagasi vastase poolt tapetud capomafia vanim poeg oli suureks kasvanud. Teda oli kasvatatud oma isa eest kätte maksma ja seda ta ka tegi: tapmine sai teoks 1950-ndatel, linnas. Ta vahistati politseiniku poolt, kes nägi mõrva pealt ja tunnistas tema vastu. Vabanemisel seitse aastat hiljem korraldasid pere ja toetajad talle kangelase vastuvõtu ? ta oli oma kohust täitnud. Kohtus oli ta kirjaoskuse omandanud ja inseneri põhikursuse läbinud (tema moraalse staatuse ja oskustega mees ei võinud ju lihtsaks talupojaks jääda!). Temast sai tööstusettevõtte agent ja hiljem tõusis ta selle tippjuhtkonda.
?? Praeguseni ülistavad ta pere ja toetajad tema saavutusi, kui näidet ?teenitud tasust õiglase Jumala poolt?.
Artikli tõlkis Erik Aru, copyright Financial Times
