SLÕL: Nädalapäevad elu ilma elektrita
Jõgevalt Piibe maanteed pidi edasi sõites tundub, et sealtkandist on sõda üle käinud. Teeääred on täis murdunud puid. Ümberkaudsed metsad on kui hekikääridega poole lühemaks lõigatud.
Möödunudnädalane torm ei halastanud ka elektriliinidele. Siin-seal on tormi poolt maha pekstud puude vahel õnnetult õhus rippumas elektrijuhtmed. Ümberkaudsete majade elanikud on aga pidanud juba terve nädala oma igapäevatoimetusi ilma vooluta ja pimedas käsikaudu tegema.
Kärde küla on parimaid näiteid illustreerimaks looduse hävitusvõimsust. Peaaegu iga teine puu on kas pooleks murtud või lausa juurtega maast välja kistud. Kõikjal vedeleb oksi ja lehti. Lõhutud on ka elektriliinid.
“Töömehed lubasid, et homseks (teisipäevaks - toim.) saab vist elektri sisse. Täna pandi lõpuks üles ka kõrgepingeliinid,” räägib Liili.
Küla, kus 280 aastat tagasi sõlmiti Põhjasõja lõpetanud rahuleping, näeb liialdamata välja kui sõja tallermaa. Seekord pole aga sõdivateks poolteks mitte rootslased ja venelased, vaid loodus ja inimene.
“Enne tormi istusin väljas, kui äkki läks täitsa pimedaks, nagu must sein oli ees. Läksin siis ruttu tuppa, kui kuulsin hirmsat mürinat nagu suured traktorid oleks tulnud. Siis lõi äkki toa tuult täis ja ma mõtlesin, et nüüd lõi seina eest. Õnneks oli vaid akna lahti löönud,” meenutab Liili nädalatagust tormi.
Liili, kel parasjagu käsil maja värvimine, võib julgelt öelda, et tema äikest ei karda. Teine lugu on aga naabermajas elava noorema õe Miili Millendiga: “Ma kardan äikest juba lapsest saati. Esmaspäeval ka ajasin kohe mehe üles ja külas olnud lapselapsed kah. Nii me siis olime, üks lapselaps ühel, teine teisel pool, mina keskel värisemas,” räägib 61aastane naine.
Seebikatest tunnen puudust
Taluõu näeb üsna nukker välja. Torm murdis keset hoovi maha 100aastase kase. Üldse on pea iga kolmas puu nüüd juuripidi taeva poole, kuid kask on kõige kallim.
“See kask on siin terve minu elu jooksul olnud. Kask on üldse minu puu. Kui mul on paha olla, siis võtan tal ümbert kinni ja varsti hakkab jälle hea,” räägib Liili pisar silmis.
Külateel kostab elektrikute traktori monotoonne mürin. “Tööpäevad on hommikul kuuest õhtul kella kümneni ja nii läheb veel vist pea kuu aega,” lausub töömees mõtlikult. Kõikjale ei olevatki nad veel jõudnud. Pimeduses maju on teisigi, tunnistab ta.
“Õnneks on mul gaasipliit. Õde käib ka siin hommikuti kohvi keetmas. Tegime lausa ühiseid söömaaegu, keetsime kapsaid ja valmistasime mulgiputru,” jutustab Liili oma elektrita elust. “Mul on madal vererõhk ja ma pean kohvi jooma, muidu ei saa hommikul püstigi. Mees on mul lihtsalt kohvisõber ja nii teengi hommikul kohe mitu kannu valmis, et saaks terve päeva juua,” ei hakka õe juttu vaidlustama ka Miili. Kuigi gaasipliidi peal on Liili sõnul söögitegemine tüütum, sest peab kogu aeg juures passima, pole see kõige hullem, mis elektri kadumisega kaasneb.
“Seebikatest tunnen puudust, “Sunset Beachist” ja “Vapratest ja ilusatest”, ega rohkem ei jõuagi vaadata, sest remont on pooleli,” heidab ta igatseva pilgu teleri poole. Sama meelt on ka Miili: “Lõõgastumisseebikad jäävad jah vaatamata. Maainimene tõuseb vara ja enne õhtusi toimetusi tahaks natuke ikka puhata. Mina nimetangi seda oma seebikatetunniks.”
Sulanud toormoos ja risustatud tantsuplats
Hullem veel kui nägemata jäänud seebikad, on aga üles sulanud talvevarud ja puurkaev, kust vett kätte ei saa. “Kaevus on vett nii, et anna tervele külale, kuid kui elektrit pole, siis võid seal juures vaid nutta. Mees toob loomadele juua kraavist, kuid ega nad võõrast vett eriti ei taha,” jutustab Miili oma murest. Nahas on ka talveks varutud toormoosid: “Eile hommikul tõusin ja hakkasin moosiks ümber keetma. 40 purki tegin valmis, kuid midagi on ikka veel jäänud.”
Liili mure on aga hoopis teisest kandist. Kuu aja pärast oli plaanis suurejooneliselt pidada 70 aasta juubelit, kuid nüüd on mahakukkunud puud tantsuplatsiks mõeldud hoovi liikumiskõlbmatuks muutnud.
“Peoplats on nüüd jah kõik segamini. Eks ma ikka pean selle peo ära, kuid mitte enam nii, nagu plaanis oli,” kurvastab Liili.
Ott Karulin
