Sõerd: kolm põhjust, miks Kreeka laenude mahakirjutamine ei ole reaalne
Seose Kreeka uue taotlusega finantsabi saamiseks Euroopa Stabiilsusmehhanismist (ESM) suureneb surve euroala liikmesriikidele Kreeka võla restruktureerimiseks ja võlakoorma vähendamiseks. Restruktureerimise vajadusele on korduvalt viidanud ka IMF, viimati vahetult enne Kreeka referendumit, kui tuli välja raport, milles viidati vajadusele leevendada riigi võlgade tagasimaksetingimusi.
Kreeka majandusele ei ole olemasolev võlakoorem jõukohane ja sinna laenukoormuse juurde lisamine poleks ka vastutustundlik. Riigi konkurentsivõime on nõrk, ekspordisektor on vaid 20 protsenti SKPst ja vajalikud majanduse ümberkorraldamise reformid ei edene. Aga kas on reaalne, et võlausaldajatest institutsioonid oleksid valmis osa oma nõuetest maha kandma? Suure tõenäosusega mitte.
2012. aastal, kui Kreeka lõppenud 130 miljardi euro suurune programm kinnitati, oli selle üks komponent märkimisväärne erasektori võlgade mahakirjutamine. Toimus võlakirjade vahetus, kus 100 euro vastu anti 46,5 euro eest uusi võlakirju. Erasektor kandis üle poole oma nõuetest maha. Uute võlakirjade tähtajaks seati 30 aastat, sellest 10 aastat võimaldati maksepuhkust ja fikseeriti intressiks 3 protsenti. Kreeka võlg erasektori ees vähenes koos intressidega 107 miljardi euro võrra.
Kokkuleppe tulemusena pidi võlatase langema aastaks 2020 tasemele 120 protsenti SKTst.
Tänane seis on selline, et selle eesmärgi saavutamine on täiesti ebareaalne. Hetkel on laenukoormus 175 protsenti SKTst. Võlausaldajateks on põhiliselt jäänud avaliku sektori institutsioonid, suurem osa Kreeka võlast on praegu euroala riikide, Euroopa Keskpanga ja IMFi käes. Võimalik on, et võlakoormuse jätkusuutlikumale tasemele viimine on ka IMFi tingimus, et valuutafond liituks uue päästepaketiga.
Laenude uus mahakirjutamine, nüüd siis avaliku sektori osalusel, ei ole aga reaalne järgmistel põhjustel:
1. Avaliku sektori institutsioonide nõudeid ei saa käsitleda sarnaselt erasektori nõuetega. Laenude ja garantiidega on siin panustanud riigid ehk maksumaksjad. Uue programmi kinnitamine peab saama heakskiidu ka liikmesriikide parlamentidelt ja vaevalt, et seadusandja nõustub võlgade mahakirjutamisega. Erasektori laenuandjad on saanud osa Kreeka võlakirjade suurtelt tootlustelt ja võtnud teadlikult majandusliku riski. EFSF on aga võimaldanud väga soodsaid tingimusi, sealhulgas väga pikka tagasimakse tähtaega ja madalat intressi.
2. Sellise pretsedendi loomine oleks väga ebaõiglane teiste programmiriikide suhtes. EFSFist on abiprogrammide raames laenu saanud ka Iirimaa ja Portugal. Need riigid maksavad laenumakseid tagasi täismahus ja tasuvad fondile intresse. EFSF saab oma tulu põhiliselt programmiriikidelt saadud intressidest ja põhiline kulu on fondi poolt emiteeritud võlakirjadelt tasutav intress. Fondi laenuportfellist on ligi 75 protsenti laenud Kreekale. Nende osaline mahakirjutamine tähendab seda, et kahjumeid tuleb finantseerida Iirimaa ja Portugali poolt tasutavatest intressidest.
3. Võlgade osaline mahakirjutamine ei ole tõenäoliselt kooskõlas ka kehtiva Euroopa Liidu õigusega.
Eelnevast tulenevalt ei ole teostatav Kreeka kriisi selline lahendus, mille sisuline komponent on võla osaline kustutamine avaliku sektori arvel.
