Eelmisel aastal oli Eurostati andmetel Euroopa Liidu liikmesriikide seas eelarveülejääk kümnel riigil. Riigid koostavad hetkel järgmise aasta eelarveid ja kasutavad soodsat majanduskonjunktuuri rahalise seisu tugevdamiseks. Reservide kogumine headel aegadel on loogiline, ainuvõimalik ja vastutustundlik käitumine.

Meie järgmise aasta riigieelarve seletuskiri ütleb, et selle eelarve eesmärk on Eesti väljaviimine majandusseisakust. Seda, kuidas mõnede märkide järgi juba üle kuumenevat majandust seisakust välja viia, pole võimalik mõistusepäraselt seletada. Kuna üle jõu elamise põhjendamiseks otsitud argumendid on juba ammu otsa saanud, siis tuli peaminister välja uue ja eriti bravuurika argumendiga.

Eelarve üleandmisel Riigikogule tegi peaminister tavapärase poliitilise avalduse. Seal jäi aga suurema avalikkuse tähelepanuta üks tähelepanuväärne aspekt. Peaminister teatas, et kavandatav väike struktuurne defitsiit ei tähenda midagi, sest kümme aastat tagasi olevat Reformierakonna poolt juhitud valitsused teinud eelarved koguni kümneid kordi suurema struktuurse miinusega. Ei ole kindel, kas peaminister ise aru saab, mis vahe on nominaalsel ja struktuursel eelarve tasakaalul, aga kuna avalikkus sellest niikuinii aru ei saa, siis sobib see argument hästi.

Esimese tuntava ülejäägiga eelarve koostas Eesti kümme aastat tagasi. Riigikogu kinnitas 2007. aasta eelarve, kus tulude maht oli 75,91 miljardit krooni ja kulude maht 74,78 miljardit krooni, ülejääk 1,13 miljardit krooni. Hiljem Riigikogu otsusega kinnitatud 2007. aasta majandusaasta koondaruandes seisab, et aasta kokkuvõttes tuli ülejääk kordades suurem – toonases vääringus 5,6 miljardit krooni, ehk 2,3 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Ka 2006. aasta ülejääk oli ligi 6 miljardit krooni. Eelarve ülejääk tähendas kümme aastat tagasi veel vanamoeliselt tegelikku tulude ja kulude vahet. Struktuurse tasakaalu mõiste tuli kasutusse aastaid hiljem, peale majanduskriisi. Nominaalne tasakaal näitab ka tänasel päeval eelarve tegelikku seisu, struktuurse tasakaalu atribuut on teoreetiline arvutuskäik, millega nominaalset seisu korrigeeritakse majandustsükli ja ühekordsete tegurite mõjuga.

Ajavahemikul 2005-2007, mille peaminister on nüüd oma erilise tähelepanu alla võtnud, kogus Eesti riik suurema osa oma reservidest. Majanduskriisini jäi veel paar aastat. Just nendel aastatel kogutud reserve kasutasime kriisiaastatel ja ka hiljem. Ei saa välistada, et ilma reservideta oleks tulnud paluda teiste riikide finantsabi, nii nagu Läti riigil juhtus.

Kas reserve oleks tulnud koguda rohkem?

Peaministri poolt välja otsitud ja tagantjärgi kümne aasta tagusele eelarvele tehtud tasakaalu hinnang kinnitab üle, et eelarve oli üle 2 protsendiga SKPst nominaalses ülejäägis, struktuurselt hinnatuna samaaegselt justnagu 3 protsendiga miinuses. Seega majandustsükli mõju olevat selle hinnangu järgi kordades suurem kui seni arvati.

Struktuurse tasakaalu mõiste oma sisult on teoreetiline fiktsioon. Erinevad hindajad saavad isegi sama arvutusmeetodit kasutades mäekõrguselt erinevaid tulemusi, hinnangud ajas pidevalt muutuvad ja hindamismeetodid on sedavõrd erinevad, et ühe meetodiga võidakse hinnata aeda, teise meetodiga aia auku.

Aga olgu selle struktuurse tasakaaluga nagu on. Peaministri etteheide kümne aasta tagustele eelarvetele ei saa sisuliselt tähendada midagi muud kui seda, et nominaalne ülejääk oleks pidanud olema veel suurem ja reserve oleks toona tulnud koguda veel rohkem. Selle üle võib muidugi arutada.

Aga tänane peaminister pole kindlasti see isik, kellel oleks mingigi õigustus ette heita seda, kui palju me kümme aastat tagasi reserve pidime koguma. Majandustsüklit vaadates võib praegune olukord olla üsna sarnane 2005. aastaga. Selles samas poliitilises avalduses eelarve üleandmisel ütleb peaminister, et järgmisel aastal kasutatakse riigi kulude katmiseks lisaks maksulistele ja mittemaksulistele tuludele “kõigest” 86 miljoni euro ulatuses reserve. Järelikult praegune valitsuse ei kavatse lisada reservidesse mitte eurosentigi.

Keegi on tabavalt öelnud, et see, mida Jüri Ratase valitsus teeb, on elamine mineviku arvel ja varastamine tulevikult. Varastamine sellepärast, et seda mis praegu eelarvepoliitikas toimub, peavad hiljem klaarima juba teised. Kirsina tordil lisab vargusele bravuurikust süüdistus, et eelmised valitsused kogusid liiga vähe reserve.