Tallinna Rotermanni kvartali soomlastele pühendatav mälestusmärk on saanud rahvasuus viite, et tegemist on mälestusmärgiga kunagistele Soome turistide viinaretkedele, kirjutab Iltalehti, nentides samal ajal, et soomlastest turistide hulk Eestis on viimastel aastatel praktiliselt kokku kuivanud.

Ühtlasi märgib Soome väljaanne, et Rotermanni kvartali omanik on Urmas Sõõrumaa, kes nõukogude liidu kokku varisemise järel oli noor miilits, kes käis Soomes tööl, tuues muuhulgas kasutatud autosid Eestisse, kus need suure vaheltkasuga maha müüs.

Laevaliiklus kahe linna vahel andis hoogu

Just 1980. aastate lõpp oli see, kui Soome viinaturism Tallinnasse alguse sai, kuna siis tekkis ka konkurents Tallinna-Helsingi laevaliinil. Soomlased tõid Tallinna jõukuse laine, kus ka kõige tavalisemaid Soome kaupu vaadati kui välismaised.

Tol ajal giidina töötanud Helle Leht meenutab, kuidas tal õnnestus ühel korral soomlastelt saada niivõrd ohtralt jootraha, et tavaoludes ta oleks pidanud sellise summa teenimiseks kuude kaupa tööl käima. Ka tahtsid soomlased enne kojuminekut saada oma viimastest rubladest lahti, mistõttu kulutasid nad neid enne lahkumist heldelt.

Küll aga ei olnud tol hetkel, 1990. aastate alguses Tallinnast midagi suveniirina kaasa osta, välja arvatud alkoholi. 1991. aastal, kui Eesti taasiseseisvus, sai soomlaste viinaturism täiesti uue mõõtme. Siiski oli Eestisse tulekuks jätkuvalt vaja viisat ja selle järjekorras seismine võis Helsingis aega võtta tunde.

1990. aastate alguses müüdi alkoholi Tallinnas nii odavalt, et soomlaste silmis said nad selle siit praktiliselt tasuta. Kai Keskumäki, kes sattus esimest korda Tallinna 1986. aastal, märkis, et iga korralik viinaturist võttis esimese lonksu niipea, kui laev Helsingi sadamast lahkus. Või oli seda teinud juba enne laevale tulekut.

Kui midagi 40%-lise alkoholisisaldusega joogist veel Tallinna jõudes pudeli põhja oli jäänud, siis see kallati kurgust alla Viru hotelli fuajees hotellitoa järjekorras, meenutas ta. Väga tihti ajasid miilitsad Tallinnas soomlased eestlastega segi, kuna keel oli niivõrd sarnane. „Üks mu sõber ütles miilitsale, et ta on Finlandiast, aga miilits kuulis, et ta ütles, et on Viljandist ja noogutas talle heakskiitvalt,” kirjeldas Keskumäki.

Soome viinaturisti päev Tallinnas algas pärast kehva ööund hotelli restoranis hommikusööki süües. Restorani akendel oli 24/7 pimendavad kardinad ees ja õhus olev sigaretisuitsu vine oli nii paks, et seda oleks saanud noaga lõigata. Diskomuusikat lasti restoranis varaste hommikutundideni ja magus Sovjetskoje šampus voolas ojadena.

Uni kehv ja joogivesi kollane

Kungla hotelli hommikusöögi restorani baarmen oli soomlaste jaoks ka jookide testija rollis. Kuna Soome ajakirjades kirjutati hirmulugusid, kuidas Soome turiste Tallinnas jookidega uimastatakse, siis lasid soomlased kõigepealt hommikusöögi baarmenil jooki proovida ja siis alles asusid ise selle kallale. Nii vist tihti olla, et hommikul kella 10-ks oli nii hommikusöögi teenindaja kui soomlastest külastajad juba purjus.

Soome turistide kehva ööune taga oli asjaolu, et öösel linnapealt tulles suudeti läbi käia ka kõik teised numbritoad, nende ustele pidevalt koputades. Kõige hullema stsenaariumi järgi pidi unne suigatunu oma kümme korda öö jooksul nende koputuste peale üles ärkama. Osadel juhtudel pandi ukselingi külge silt tubades olijate nimedega, et koputamist ära hoida.

Kraanist tulev joogivesi oli kollane ja seetõttu eelistasid paljud selle asemel kohe õlle või kangema alkoholi kallale asuda. Viinaturisti elu 1990. aastate alguses ei olnud mingi tähistamine, vaid täis väljakutseid, märgib Iltalehti. Tänaseid välikohvikuid toona Tallinna raekoja platsil ei olnud ja turuplatsi kasutati pigem autode parkimiseks.

1995. aastast muutusid õllealuseid laevale vedavad Soome turistid Tallinna linnapildis tavaliseks, kuna Soome liitus Euroopa Liiduga ja senised piirangud alkoholiimpordilt kadusid. Kuna see andis löögi niigi majandusseisakust taastuva Soome alkoholikaubandusele, siis aasta hiljem need piirangud taastati.

1990. aastate alguses hakkas restoranide arv Tallinnas kasvama. Legendaarne restoran soomlaste seas oli Dunkri tänaval asuv Eeslitall, mille omanikuks oli soomlane Jens Moustgraad. 1993. aasta suvel küsiti klassikalise viina ja apelsinimahla kokteili eest seal üheksa Eesti krooni või neli Soome marka.

Ajal, mil läänelik elustiil alles hakkas Tallinna jõudma, oli siiski üks asi, mis ühendas Tallinna sellest 60 kilomeetri kaugusel asuvast Raplat – kus oli tolleks ajaks juba aastaid elanud Petri Nurmi – ja see oli justnimelt alkohol. „Tol ajal oli kogu Eesti alkoholi sünonüümiks ja maal tarbiti seda veelgi enam kui Tallinnas.”

Väikelinnas sõitis politsei taksot

Kuigi Tallinna linnapildis oli toona juba tavaline, et soomlased käisid ringi nagu nad omaks seda linna, leidis ka Raplas ebatavalisi olukordi aset. Näiteks üks klubiskäik lõppes koos politseinikega, kes tulid samuti rihma lõdvaks laskma ja õhtu lõppedes pakkusid küüti oma autos.

Kuigi autojuht oli ka korralikult alkoholi tarbinud, oli tema ainus küsimus enne rooli taha asumist, kas kellelgi on närimiskummi, meenutas Nurmi. Hiljem sai ta teada, et politseiautot võib tellida taksona, kui selle paak bensiini täis osta.

1997. aastal kadus Tallinna tulevatele Soome turistidele viisanõue ära, kuid see ei toonud kaasa tohutut hüpet viinaturistide arvus. Siiski umbes viie aasta jooksul (ajavahemikus 1993-1999) Helsingi-Tallinna laevaliinil sõitjate arv kolmekordistus. Küll aga oli see väga orgaaniline.

Alles 2004. aastal, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, kadusid alkoholi impordipiirangud kahe riigi vahel, ja see tõi järsku kasvu ka Tallinnast koju kaasa ostetavates alkoholikogustes. Kuigi nüüd on viinaralli taas kokku kuivanud, võib see taas uue hoo sisse saada, kui valitsus peaks otsustama alkoholiaktsiisi alandada, märkis Iltalehti.