Aastail 2002–2007 Eesti Energia nõukogu juhtinud Urmas Sõõ-rumaa tegevuse arutelu kerkis 27. märtsil kogunenud praeguse nõukogu istungi teemaks pooljuhuslikult. Riigifirma strateegiliste plaanide arutelu kõrvalt kiitis nõukogu heaks ka juhatuse liikme Tiit Nigoli lahkumise. Firma ühe tippjuhi lahkumine tõstatas kohe küsimuse: kuhu ja kelle juurde?

Esialgu vastuseta jäänud küsimuse põhjal turgatas kõigile kohal olnutele meelde samal päeval Villu Reiljanile antud miljonilaenuga päevauudistes figureerinud Sõõrumaa, kellel on huvisid mitmes riikliku energiafirmaga konkureerivas ettevõtmises.

Ei ole täpselt teada, kes esimesena päästikule vajutas, kuid spontaanselt tuli jutuks: kuidas ikka nii, et endine nõukogu esimees, kes teadis Eesti Energia kohta väga tähtsat strateegilist infot, suutis rahulikult ja samas varjatult ehitada Iru soojusjaama vastu Väo karjääri oma elektrijaama?

Avalikult on nõukoguliikmete suud üsna üksmeelselt lukus, sest Eesti ühe rikkama ärimehega ei soovi keegi suhteid rikkuda. Vaid nõukogu esimees Jüri Käo väljendab oma seisukohta otse: “Jah, eks see oli ja on iga inimese enda otsus, kuidas ta käitub. Niipalju kui mul on infot, siis mulle see (Sõõrumaa tegevus — toim) ei meeldi,” tõdes sarnaselt Sõõrumaaga aastate jooksul mitmesse strateegiliselt olulise riigifirma nõukogusse avalikke huve kaitsma kutsutud Käo.

Omavahelised vestlused on vähem hillitsetud ja värvi kokku ei hoita. Mitmed tõdevad, et nõukogu liikmetele kättesaadav info oli küll kõigi jaoks sama, aga Sõõrumaa ei suutnud hoiduda seda oma ärihuvides kasutamast. “Eks ta infot, mis saada oli, võttis,” ütleb üks. “Vastava info sees olles lõikas ta sellest kindlasti kasu,” lisab teine.

Ehkki keegi Eesti Energia nõukogust ei kinnita fakti, et oleks arutatud konkreetset kahju suurust, on siiski teada, et jutuajamises spekuleeriti hinnangulise summaga paarsada miljonit krooni, mida Sõõrumaa oma tegevusega võis teenida. Loomulikult on tegemist emotsioonide ja spekulatsiooniga, kuid murest näritud nõukogu peas meeles toimus selline mõttearendus.

Selle tagant, et tekkis olukord, kus vähemalt siseringis teadsid kõik mitu aastat Eesti Energia nõukogu juhtinud Sõõrumaa seost Tallinna külje alla rajatava Väo elektri- ja küttejaamaga, tuleb praeguse nõukogu arvates hoopis otsida majandusministri isikut. Nõukogu liige, endine majandusminister ja üks Reformierakonna tippe Meelis Atonen põrutab otse toonase ministri Edgar Savisaare suunas: “Teema, et riigiettevõtete nõu-kogus võiksid olla inimesed, kellel on oma huvid samas sektoris, oli arutelu all küll. Aga siin pole mõtet temast (Sõõrumaa — toim) rääkida, vaid sellest, kes teda nõukogu esimehe kohal hoidis.”

Mõnigi nõukogu liige nendib, et ka nõukokku mitte kuuludes saanuks Savisaare “hea sõber” toonaselt majandusministrilt Eesti Energia aktsionäride üldkoosolekult pärit olulist teavet igal juhul.

Kõneka detailina tuleb vestlustes esile tõsiasi, et Tallinna varustab soojaga prantslaste Dalkiale kuuluv Tallinna Küte, mis on Sõõrumaa kõrval veerandi ulatuses Väo jaama vähemusomanik. Tallinlaste toasoe hakkabki juba üsna pea suures ulatuses tulema Väost. Ja äriringkondades levib juba kõmu, justkui oleks Sõõrumaal juba tehtud Dalkiaga tehing Väo jaama müügiks.

Nõukogu praeguse esimehe Jüri Käo kinnitusel arenes kõneaine tegelikult Sõõrumaa personaalküsimuselt kiiresti laiemaks ja üldisemaks: kuidas üldse käsitleda võtmeisikute töölt lahkumist, kui omanik (riik) on kitsi ega taha maksta raha konkurentsikeelu kehtestamiseks.

“Negatiivne näide on selles, et inimesed, kellel on strateegiline info ja keda firmas koolitatakse kallitel koolitustel, lähevad konkurendi juurde, ja me ei suuda info liikumist mitte kuidagi takistada,” ütles Käo.

Nõukogu viitab ohule, et lahkunud tippjuht Tiit Nigol võib täiendada seltskonda, kus jõuliselt energeetikaärisse sukelduva Sõõrumaaga on käed löönud varasem juhatuse liige Marko Allikson ja keskastmejuht Peeter Pikk. See on tegelikult üldisem probleem ja seetõttu otsustas Eesti Energia nõukogu tellida ühelt advokaadibüroolt hinnangu sellele, kuidas on praegu Eestis võimalik kaitsta strateegilise info firmast väljavoolu.

Kas selle tagaks seadusemuudatus või suurem rahahulk või rangemad lepingud — vastuse saab tulevikus. Kuid ka kõige parem seadus ei taga, et Eestis, kus kõik tunnevad kõiki, suudab iga tippjuht astuda investeerimispangandusse edasi liikunud Gunnar Oki jälgedes. Jällegi vaadatakse Sõõrumaa poole, kes värbas konkurentsipiiranguga Marko Alliksoni oma kinnisvarafirma Rotermann Grupp juhatusse. Tänavu veebruaris liikus Allikson kinnisvarast taas energeetikasse, asudes Väo jaama omanikfirma BEN Energy juhi kohale.

Käo peab probleemi eetiliseks. “Läänes teavad näiteks nõukogu liikmed, et olles ühe ettevõtte nõukogus ja omades kas või konsultatsioonifirmat, mis võiks osaleda selle firma hankel, siis seda ei tehta, või kui soovitakse, siis lahkutakse nõukogust,” viitab ta.