Soovitused veebipoe avamiseks: kauba tagastamisõiguse ja garantii lubamisel tuleb olla tähelepanelik
Toome ära viis kohustuslikku küsimust, mida veebikaupluse avaja peaks endalt küsima oma äri planeerides ja kauplemistingimusi kujundades.
1. Kas müüte kaupa, mille ostmisest saab ostja taganeda?
Veebipoodidest kauba ostmisel on ostjal võimalik kaup 14 päeva jooksul tagastada sõltumata põhjusest. Selline taganemisõigus tuleb ära näidata müügitingimustes ning selle kohustuse täitmata jätmisega kaasneb märksa hullem tagajärg - ostjal on sellisel juhul õigus toode 12 kuu jooksul tagastada.
Kui müüte näiteks hooaja moekaupu, siis võimaldab see hästi informeeritud ostjal ligi aasta kaupa (nt pidulikumat ja vähe kandmist leidvat kleiti) kasutada (seda muidugi teha ei tohiks, kuid müüjal on väga raske vastupidist tõestada) ning lõpuks tagastada kaup, mis on tõenäoliselt juba „eilne mood" ning mille müümine uuele ostjale pole enam kasumlik.
Siinkohal ei ole abi ka võlaõigusseaduses toodud erandist, mis välistab taganemise sellise asja üleandmisel, mis rikneb või vananeb kiiresti - pigem on see toiduaineid tarnivatele veebipoodidele mõeldu erand, mis võimaldab keelduda näiteks 14 päeva vanade saiakeste tagasivõtmisest.
2. Millises määras müün kaupu välisriiki?
Veebipoe avamine toob sageli kaasa laienemise digitaalsetele välisturgudele. Euroopa Liidu teiste liikmesriikide tarbijatele müüdud kaupade maht on oluline käibemaksu kontekstis. Igas Euroopa Liidu liikmesriigis kehtib rahaline piirmäär (kaugmüügi piirmäär), mida ületades tuleb seal Eesti ettevõtjal endal käibemaksukohustuslaseks registreerida ning hakata müüdavatele kaupadele seal riigis kehtivat käibemaksu lisama. Näiteks Soomes on see piirmäär 35 000 eurot kalendriaastas, sama kehtib ka Eestis.
Piirmäära tuleks arvestada eelkõige kolmel põhjusel:
- Piirmäära ületamisel tuleb selles välisriigis ennast registreerida, selle kohustuse täitmata jätmine võib tekitada haldus- või kriminaalvastutuse;
- Kui selle välisriigi käibemaksumäär on kõrgem kui Eestis (näiteks nagu Soomes, kus standardmäär on 24% ehk 4% kõrgem kui Eestis), siis oleks mõistlik piirmäära ületamist selles riigis vältida, kui see äriliselt mõistlik on
- Kui selle välisriigi käibemaksumäär on madalam kui Eestis (näiteks nagu Luxemburg, kus standardmäär on 17% ehk 3% madalam kui Eestis), siis on mõistlik ennast seal registreerida ja hakata kohaldama kohalikku käibemaksumäära, kui kohalikud registreerimis- ja raamatupidamise kulud ei ületa madalama määra kasutamisest tingitud tulusid.
Näide: Eesti OÜ müüb kaupu Soome. Juulis teeb OÜ müügi, mis ületab 35 000 eurose käibe piiri. Enne seda kohaldus müüdud kaupadele Eesti käibemaks 20%. Piirmäära ületav müük tuleb aga maksustada Soome käibemaksuga 24% ning OÜ-l tuleb ennast registreerida Soomes käibemaksukohustuslasena.
3. Kas isikuandmete reeglid on paigas ja veebilehel avaldatud?
Isikuandmete töötlemine kuulub lahutamatult iga veebipoe tegevuse juurde, seda isegi kui veebipood keskendub äriklientide teenindamisele. Üldjoontes võib veebipoe kogutavad isikuandmed jagada kaheks sõltuvalt nende töötlemise eesmärgist - lepingu täitmiseks või külastajate profileerimiseks. Esimese tarbeks ei ole vajalik klientidelt isikuandmete töötlemiseks nõusolekut küsida.
Teise kategooriaga on olukord aga teine, kuna tegemist on nõusoleku alusel töödeldavate andmetega. Seega kui teie veebipood korjab infot oma külastajate profiilide kohta (näiteks külastaja liikumiste kohta info korjamine ning selle põhjal turunduslike materjalide edastamine), siis oleks vajalik paluda külastajatel anda nõusolek nende isikuandmete töötlemiseks.
Samuti peaksid külastajad kinnitama, kas nad on nõus nende arvutitesse küpsiste (cookies) paigaldamisega. Ilmselt olete paljudel veebilehtedel näinud pop-up kastikest, milles palutakse teil kinnitada, kas olete nõus küpsiste lisamisega teie arvutisse veebilehe külastajakogemuse parandamise tarbeks. Ka veebipoed peaksid sellised nõusolekud küsima, et mitte sattuda vastuollu isikuandmete töötlemise nõuetega.
4. Kas veebilehel on nõutud andmed ettevõtja kohta?
Sõltumata sellest, kas ettevõtja veebileht on mõeldud toimima veebipoena või mitte, tuleb sellel avaldada teatu infot ettevõtja kohta. Ettevõtja ärilistel dokumentidel ning tema kodulehel peavad olema ettevõtja ärinimi, asukoht ja äriregistri kood.
Kui osaühingu või aktsiaseltsi ärilistel dokumentidel ning kodulehel viidatakse ettevõtja kapitalile, tuleb märkida ka osa- või aktsiakapitali suurus. Juhul kui osade eest ei ole sissemakse täielikult tasutud, siis tuleb ära märkida ka tasumata sissemaksete summa.
Kui ettevõtja tegutseb välismaa äriühingu filiaalina, siis selle ärilistel dokumentidel ning kodulehel peavad olema eelnimetatud andmed nii välismaa äriühingu kui ka filiaali kohta, kui see on asjakohane. Lisaks tuleb filiaali ärilistel dokumentidel ning kodulehel märkida välismaa äriühingu õiguslik vorm ja register, kus äriühing on registreeritud. Täiendavalt, kui välismaa äriühing on likvideerimisel, tuleb sellele asjaolule viidata.
Kaupleja teeb tarbijale asjakohasel viisil kättesaadavaks kontaktandmed, mille kaudu tarbija saab kauplejaga ühendust võtta ja temaga kaebuse lahendamise eesmärgil suhelda. Sellised andmed peavad tarbijale olema ilma suuremate pingutusteta kättesaadavad.
5. Kas pakud oma toodetele garantiid?
Nii mõnigi veebipood on kirjutanud oma toote juurde „tootel on garantii vastavalt seadusele" või „tarbijal on garantiikorras õigus nõuda tarnel vigastatud kauba ümbervahetamist". Siinkohal tuleb meeles pidada, et garantii on oma olemuselt müüja poolt antav lubadus tarbijale, mis ulatub kaugemale seaduses sätestatust ja paigutab tarbija soodsamasse olukorda võrreldes seadusega. Seega ei saa garantii juba põhimõtteliselt olla „vastavalt seadusele" (sealhulga nagu näiteks ka ehitusgarantii, mida ehitusseadus enam ette ei näe ning mis on nii mõnelegi korteriostjale üllatusena tulnud).
Samuti ei saa veebipood teatada tarbijale, et garantii sisuks on tarnel vigastatud kauba ümbervahetamine terve vastu. Müüjal on kohustus tarnel vigastada saanud kaup ümber vahetada juba tulenevalt seaduses sätestatust. Seega ei saa jällegi olla tegemist millegi enamaga kui seaduses sätestatuga.
Tarbijakaitseseadus ütleb selgesõnaliselt, et sõna „garantii" võib kasutada vaid seaduses toodud tähenduses ning sellele omaloominguliselt sisu andmine ei ole lubatud.
Seondudes küll pigem 14-päevase taganemisõigusega ning võimalusega kasutada erinevaid õiguskaitsevahendeid müüja poolse rikkumise korral, tuleb arvestada ka eksitavate kauplemisvõtete loetelus olevat piirangut, et tarbijale õigusaktidega antud õiguste esitamine kaupleja pakkumise eripärana on käsitletav alati eksitavana.
Seetõttu ei ole eelpool viidatud tarnel vigastada saanud kauba ümbervahetamise õigus oma sisult garantiiõigus ning lisaks ei tohi kaupleja sea demonstreerida kui erilist õigust, mille kaupleja kliendile annab.
