Sotši taliolümpiani on jäänud veidi üle kümne kuu, aga ühe tulemuse on mängud juba saavutanud: tšerkessid on suutnud pöörata maailma tähelepanu oma kunagisele tragöödiale, mis oleks tulevases olümpiapaigas peaaegu lõppenud nende rahva hävimisega.

Venemaale pole see tulemus eriti meeldiv, sest tšerkessidele põhjustatud tragöödia maailmale meenutamine polnud küll midagi, mida Sotši olümpiast loodeti, kui selle korraldusõigus 2007. aasta suvel suuresti tänu president Vladimir Putinile napilt võideti.

Taliolümpia avatseremoonia järgmise aasta 7. veebruaril saab olema tähenduslik. Siis selgub, kas Kreml eirab teadlikult lõpuni tšerkessi rahva tragöödiat või suudab ta endas leida jõudu viidata mingilgi moel seal kunagi elanud tšerkessi hõimudele ja nende saatusele. Nii nagu tegid eelmise taliolümpia korraldajad Kanadas Vancouveris indiaanlastega, kellele anti põlisasukatena avamistseremoonial tähelepanuväärne roll.

Ühest küljest on paljud maailma tšerkessi organisatsioonid väga nördinud, et Sotši olümpia toimub just seal, kus lõppes 19. sajandi keskel nende jaoks traagiline Vene–Kaukaasia sõda. Tšerkesside viimane tugipunkt võitluses Tsaari-Venemaa vägedega oli just nimelt Krasnaja Poljana, kus aasta pärast peetakse kõik olümpiamängude suusaalad.

Sealsamas Krasnaja Poljanas pidasid tsaariväed pärast tšerkesside üle võidu saavutamist oma võiduparaadi, millest olümpia ajal möödub täpselt 150 aastat. Kui tšerkessid olid Krasnaja Poljanast välja aetud, lubas Vene tsaar sinna elama ümberasujaid Eestist ja mujalt.

Ajaloolased on üsna üksmeelsel arvamusel, et enne 1850. aastaid elas Põhja-Kaukaasias paar miljonit tšerkessi, kuid enamik neist langes sõja käigus või sundisid Vene võimud nad teisele poole Musta merd pagema. Pärast Vene–Kaukaasia sõja lõppu jäi sinna kõigest 100 000 tšerkessi.

Tšerkessid peavad Kaukaasia sõja ajal nendega juhtunut genotsiidiks, mida Venemaa loomulikult ei tunnista. (Ainukese riigina tunnistas tšerkesside genotsiidi mõne aasta eest Gruusia, kuid tegi seda puht poliitilistel põhjustel.)