Sotsialismi võlu: saab läbi ka tööd tegemata
“Seal elul on normitud viimne kui tukse: valgel on dollarid, mustal ei ole neid…” kirjutas kord Vladimir Majakovski. Ajal, mil Kuuba sotsialismikursile viinud Fidel Castro võitleb haiglas oma elu eest, kirjeldavad need eelmise sajandi algupoolel paberile pandud luuleread Kuuba elu lausa hämmastava täpsusega ka el commandante lahkumisõhtul.
Raha luud pühib viimaseidki jälgi võrdsusest, mida habetunud revolutsionäärid kunagi taotlesid. Sama vääramatult näib ootavat prügikast ka sotsialismi. Kuuba majandus töötab kui skisofreeniline kahekäiguline mootor. Saarel liiguvad ringi kahte klassi kuuluvad inimesed – ühed on “valged” ehk välismaalased, teised “mustad” – need, kel saareriigi kodakondsus. Valitsus liigitab inimesi eeskätt passi järgi. Inimesed ise aga hoopis selle järgi, millist sorti krabisev sõrmede vahelt pudeneb.
Lennujaamas raha vahetades teeb võõramaalane tutvust tuttuute rahatähtedega. Lahke naeratuse saatel kätte antav peeso maksab sama palju kui dollar. Teoreetiliselt peaks välismaalane ainult seda kasutamagi. Ning kõva valuuta staatuses raha avab kuubalaste südamed.
Mõni ime. Keskmine kuubalane teenib selliseid peesosid kuus välja ehk 15 ringis. Tõsi, teises, n-ö kohalikus valuutas. Sellises, mis kehtib erinevalt kõvemast vennast vaid piiratud hulgas riiklikes müügiasutustes. Kuid näiteks väike purk õlut maksab dollari. Ka kohalikele. Seega keskmise palga eest ülepäeviti purk õlut, kui muu peale mitte kulutada. Restoranilõunaid saab lubada kuus kaks.
Välismaalane maksab
Nii taipadki õige varsti, miks iga välismaalase käest saadud konverteeritav peeso kohalike silmadesse kullasära toob. Sotsialistlik riik kindlustab küll, et nälga ei pea Kuubal kannatama keegi – normikaardid tagavad minimaalsed vajadused: nii eluase, haridus kui ka arstiabi on tasuta. Kuid vähegi inimväärsemalt suudab elada vaid see, kes mehkeldab välismaalastega. Või kes saab uhkeldada sugulastega välismaal – eeskätt siis Iraani väljendit kasutades Suure Saatana juures, Miamis. Sellisid inimesi tuleb tänava peal vastu kaks inimest kolmest.
“Siin ei tööta ju enam mitte keegi,” nendib naeratades eebenipuukarva Mariella, kes enam kui nädala oma inglasest kaaslase küljes rippunud. Kümmekond päeva eurooplasest mehe seltsis tähendab talle rohkem kui mitu kuud riiklikult ettenähtud ühiskondlikku tööd.
“Sotsialism või surm!” on riiki revolutsioonist saadik valitsenud Fidel Castro kuulutanud aastakümneid. Kohalikud ei kahtle enam, et kaheksakümnenda eluaasta piiri ületanud Fidel jääb oma loosungile sotsialistlikele jahimaadele lahkudes truuks. Kuid sotsialismiga on tänaseks taastekkinud klassiühiskonnas kõik.
Kõik sai alguse üheksakümnendate aastate rängast kriisist, mil Nõukogude Liidu kokkuvarisemine tõi õnnelikes maailmarevolutsiooniunelmates kuubalastele ränga pohmaka. Rikkalikul paradiisisaarekesel tabas inimesi sõna otseses mõttes nälg; kindel vee- ja elektrivarustus kadusid minevikku.Siis toodi appi turistid ja sõjavägi.
Praegu annab turism suurima ning aina kasvava osa Kuuba majandusest. Riiklikud kuurordid nagu Varadero, kõrgelt maksustatud eramajutused, eraldi bussiliinid välismaalastele… Armeejuhi Raul Castro juhitav hämmastavalt tõhus äri on aidanud revolutsionääridel leida piisavalt ressursse, et võimul püsida. Kuid sotsialismi saavutuste avamine kapitalistlikele mädapaisetele vallandas ühtlasi ahelreaktsiooni, mida ei saa enam peatada. Tänases Kuubas naeratab Fortuna vaid ettevõtlikele.
Need, kes veel sotsialismiunelmais kümblevad, võivad teiste “kullasadu” vaid kadedusega pealt vaadata.
Revolutsiooni-ideaalide hülgamine ei tähenda siiski, nagu oleks Kuubal välkkiiret pööret oodata. Uus suur sõber, Venezuela president Hugo Chavez, varustab USA karmi blokaadi all kannatavat saareriiki nafta ja muu vajalikuga. Ning pealegi – sotsialism võimaldab suure eelisena mitte tööd teha. Soojas kliimas lagunevate majade keskel naeratades lesivaid kuubalasi vaadates ei saa kuidagi üle muljest, et just viimast nad kõige rohkem igatsevadki.
