Kaudseks põhjuseks on Balti elektrituru avanemine 1. juunist, kus Leedu hinnapiirkonnas börsile elektripakkumisi praktiliselt ei ole ning defitsiit on hakanud Läti hinnapiirkonna kaudu mõjutama ka Eesti hinda.

Ega leedukaid samas otseselt süüdistada ei saa, sest lisaks kohalikele suhteliselt kallitele tootmisvõimsustele peaksid naaberpiirkondade likviidsust Leedu turule tagama ka tootjad, kellel on odavamaid tootmisvõimsusi ning kes ise ka aktiivselt Leedu jaeturul müüvad ehk osalevad börsi ostupoolel.

Eesti-Soome sõprussilla Estlink1 võimus on jäänud liiga madalaks, et ühtlustada Eesti hinda Põhjamaade omaga. Kokkuvõttes võib nentida, et kuni aasta lõpuni võib tavapärased elektriturgu mõjutavad tegurid, nagu heal tasemel hüdroreservid, madalad CO2 ja kivisöe hinnad, unustada, sest börsihinda mõjutavad kohalikud suurtootjad ning tootjate turul lihtsalt puudub konkurents.

Eesti Energial tootjana on piisavalt võimsust, et toota elektrit tasemel 30 eurot/MWh kohta ning lätlaste hüdroenergia omahind on veelgi madalam. Vene elektrit ei saa kohustada Baltikumi tulema, kuid regulaatoritel peaks olema piisavat mõju, et kohustada kohalikke tootjaid aktiivselt tootma ja müüma ning mitte laskma turgusid defitsiiti.

Elektri hinna kohta 2013. aastal on prognoose raske teha, sest hind sõltub pigem tootjate vastutustundlikkusest ning regulaatorite aktiivsusest turu aktiveerimisel. Kuigi Põhjamaade ja Balti riikide vahel on veel pool aastat piiratud ühendus, peaksid ka tänases päevas Põhjamaade elektrihinnad olema hinnasihiks kohalikule elektriturule ja tootjatele.