Kui sageli on Eestis rünnatud Rootsi panku, et need siit raha välismaale viivad, siis ka riigikassa on viinud raha Rootsi ostes Rootsi valitsuse võlakirju.

Valitsus sai tänasel istungil ülevaate stabiliseerimisreservi varadest. Reservi tulusus tänavu esimeses kvartalis oli 0,26 protsenti. See ületas turu keskmisega võrdlemiseks kasutatava normportfelli tulusust 0,75 protsendipunkti võrra, teatas rahandusministeerium.

Reservi vahenditest ligikaudu kaks kolmandikku (65,2 protsenti) on paigutatud väga madala krediidiriskiga riikide valitsuste võlakirjadesse ja ülejäänu (34,8 protsenti) pankade võlakirjadesse ja hoiustesse.

Suurima osakaalu paigutustest moodustavad Belgia valitsuse võlakirjad (ligi 20 protsenti reservi mahust), Saksamaa valitsusele kuuluva varahaldusettevõtte FMS Wertmanagement võlakirjad (11,7 protsenti reservi mahust), Hollandi valitsuse võlakirjad (9,7 protsenti reservi mahust) ja Rootsi valitsuse võlakirjad (9 protsenti reservi mahust).

Stabiliseerimisreservi vara paigutamise eesmärk on eelkõige säilitada vara väärtust, mistõttu ei paigutata stabiliseerimisreservi vahendeid riskantsetesse varadesse. Teiseks peab reservi olema võimalik vajaduse korral kiiresti kasutusele võtta. Tulu teenimine on reservi vara paigutamise eesmärkidest alles kolmandal kohal.

Reservi tulusust mõjutab negatiivne intressimäärade keskkond. Riigikassa investeerimisreeglitesse sobivate euroala riikide võlakirjade tootlused olid märtsi lõpu seisuga kuni seitsme-aastase tähtajani negatiivsed, samuti on negatiivsed ka euroala pankade hoiuste ja võlakirjade lühiajalised intressimäärad.

Stabiliseerimisreserv loodi 1997. aastal mahus 44,8 miljonit eurot. 2009. aastal võeti reservist kasutusele 224 miljonit eurot maailma majanduskriisist tulenevate riskide vähendamiseks.

Reservi saab seaduse järgi kasutada üksnes riigikogu loal üldmajanduslike riskide vähendamiseks, kriiside leevendamiseks eriolukorra, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või muude erakorraliste olukordade lahendamiseks. Samuti võib reservi kasutada finantsasutustele likviidsus- või maksevõimega seotud raskusi või makse- ja arveldussüsteemides olulisi tõrkeid põhjustada võiva finantskriisi lahendamiseks või ennetamiseks.