Sten Tamkivi: Emafirmade isamaa

 (12)
Eesti ettevõtluskeskkonna plussid ja miinused
Sten Tamkivi
Sten TamkiviFoto: Rauno Volmar

Paar nädalat tagasi tuli mul mõelda paari uue ettevõtte struktuuri peale. Sealjuures otsustada või nõustada, millises riigis saab olema nende peakontor. Ja kas, peamiselt enda isiklikust patriootlikust huvist lähtuvalt õnnestuks kallutada need firmad registreeruma Eestis, kirjutab Sten Tamkivi Memokraadis.

Otsus Eestisse täna firmat teha koosneb paljudest pisikestest sisenditest. Registreerimise kiirus ja lihtsus, halduskulud, maksusüsteem, inimressurss jne. Aga lõppude lõpuks on üksainus selge väljund-mõõdik: kas Eesti ettevõtjate asutatud ja sisuliselt tegutsev firma on registreeritud kodumaal või mitte. Otsustasingi läheneda sellest tagumisest otsast ja küsida mõne suurte rahvusvaheliste ambitsioonidega noore Eesti ettevõtte käest, milline ja miks just selline on nende juriidiline struktuur.

Minu subjektiivselt kallutatud valimisse sattus 12 firmat*, kes on viimastel aastatel tõstnud rahvusvahelist riskikapitali, loonud sadu töökohti ja hoogsalt kasvatanud müüki välisturgudel - kriteeriumid, mis minu arust võiksid kirjeldada just selliseid ettevõtteid, mida Eesti majandus üha rohkem vajab.

Tulemuse võib kokku võtta lühidalt nii: olukord on selles mõttes kehv, et vastandina müüdile meie parimast ettevõtluskeskkonnast, ei püsi paljud väga head firmad enam siin. Ja teistpidi pole olukord lootusetu, sest nende firmade muredest koorub välja rida konkreetseid lahendusi, mis meelitaksid neid ja nende järel tulevaid firmasid siia jääma.

Tundes kõikide nende firmade asutajaid isiklikult, tean, et nad on oma kodumaa patrioodid ja defineerivad ennast uhkelt #EstonianMafia-nimelise nähtuse liikmetena. Oma äris on nad edukad, sest teevad kaalutletud pragmaatilisi otsuseid, mis on nende firma jaoks parimad.

Startuppide reaalsed mured

Selline kiire küsitlus ei pretendeeri muidugi teadustööle (kui mõni majandus- või ökonoomikamagistrant tahaks selle tõsiselt ette võtta, oleks see ainult tore), aga mõned suundumused tõusid siiski kiirelt pinnale:

Juriidiline peakontor ehk emafirma on see keha, millele kuuluvad kõik teised rahvusvahelise firma moodustavad tütarfirmad-kontorid, kuhu laekub investorite raha ja konsolideeritakse käive. Selles kehas on optsioonid töötajatel ja võimaliku lõpptulemuse korral müüakse või noteeritakse see börsil. Eestis on juriidiline peakontor vaid kolmandikul küsitletud firmadest (4/12). Ameerika Ühendriikides viiel ja Suurbritannias kolmel.

75% (9/12) kaalus Eestit oma juriidilise asukohamaana tõsiselt. Järelikult on enamike otsuste taga põhjust eeldada kainet analüüsi, mitte vaid emotsionaalset lootust, et mujal on rohi rohelisem. Ja positiivsena võib loota, et riigi poolt keskkonda parendades annab neid valikuid edaspidi mõjutada.

Sisuline tegevus on samas kõigil firmadel kodumaal käimas: vaid ühel pole Eestis ühtegi töötajat ja enamikul jääb Eesti töötajate osakaal lausa 50-80% vahemikku kogu kollektiivist. See tähendab, et isegi kui käive ja investeeringud ei maandu esmalt Eestisse, tilguvad need hiljem osaliselt siia tööjõukuludena - mis näiteks Skype'i-mõõtu kasvanud arenduskeskuse puhul tähendab kümneid miljoneid maksueurosid aastas.

Huvitaval kombel on ka 3/4 Eesti emafirmaga startuppidest välismaal töötajaid ja suurem osa nendegi müübikäibest tekib välismaal, ehk siis ka sedapidi puudub juriidilise ja sisulise asukoha vahel tugev seos.

Hea on kuulda, et keegi küsistletutest ei planeeri/prognoosi oma Eestis toimuva äritegevuse (peamiselt tootearendus) kadu järgmise viie aasta jooksul. Kõige pessimistlikum arvas, et see langeb ehk 10%-le töötajatest.

Investeeringutest rääkides on nimetatud tosin ettevõtet tõstnud avalikel andmetel siiani 42 miljonit EUR ($58M) riskikapitali. Eesti emafirmad on saanud 5.9M EUR (14%) otseinvesteeringuid ja 36M EUR investorite raha on läinud angloameerika riikides registreeritud firmadesse.

See, miks Eesti emafirmadega startuppidesse jõuab proportsionaalselt vähem investeeringuid (33% firmadest sai 14% rahast), on väärt eraldi uurimist. Hüpoteesidena pakun, et firmasid kolitakse mujale pigem hilisemates faasides (s.t Eestis olevad varasemad, kõige esimese ringi investeeringud ongi väiksemad ja see on OK) ja teiseks, et kui investorid on nõus Eestisse investeerima, siis nad oluliselt diskonteerivad firmaväärtusti tulenevalt asukohast.

Eestis emafirma hoidmise eelistena näevad ettevõtjad üsna ootuspäraselt alljärgnevat:

  • üldiselt lihtne ja atraktiivne maksusüsteem. Samas nt ettevõtete tulumaksu puudumine muutub huvitavaks alles siis, kui ettevõte on hakanud kasumit teenima - ja omab firma asutamise hetkel vähem kaalu.
  • firma kiire registreerimine
  • elektrooniline asjaajamine
  • odav professionaalne abi (raamatupidajad, audiitorid, juristid)
  • targad ja veel suhteliselt soodsa palgatasemega töötajad
  • ligipääs ELi toetusvahenditele oma arenduse kiirendamiseks

On aga oluline märkida, et mitmed neist plussidest on pigem harjumused, mis puudutavad ettevõtjaid endid ja nende Eestis paiknevaid investoreid. Need aga kaotavad oma tugevuse niipea, kui pilti siseneb välismaalasest osapool. Välisinvestor või mõnest teisest riigist palgatud tippjuht, kellel puudub varasem kogemus Eesti seadustega ja ID-kaart elektroonilise asjaajamise nautimiseks, ei suudaks täna enamikku neist plussidest loetleda ega isegi tõsiselt võtta.

Eesti keskkonna miinustest toon esmalt välja need, mis on riigi enda kontrolli all:

  • töötajatele optsioonide väljastamine ja maksustamine on jätkuvalt segane, kolme-aastane vestingutähtaeg tundub laest võetud, ettevõttele tekivad enne seda prognoosimatud erisoodustusmaksu-riskid jne. Isegi kui Eesti startup seda keskkonda ignoreerib ja varajaste töötajate tulevikuosalused lepitakse kokku kas aumeeste vahel või lihtsas võlaõiguslikus vormis (kus sageli keeratakse määramatu erisoodustus-risk töövõtja kraesse!), siis tõsised investorid nõuavad selgust.
  • kõrged tööjõumaksud, eriti sotsiaalmaks ja töötuskindlustus. Tekib kiusatus ka Eesti töötajaid hoida mõne välisfirma palgal, kui need firmad gruppi juba tekkinud on.
  • mitmete topeltmaksustamise lepingute puudumine takistab IT-teenuste eksporti Eestist ja tekitab teistpidi maksuriske mujal asuvatele investoritele.
  • jäik kahetasemeline juhatuse ja nõukogu süsteem, mis erineb Ameerika investorite nõudest jagada lepinguliselt ühe ainsa "board of directors" kohad.
  • erinevate aktsiaklasside lahendamise keerukus (common & preferred stock) ja ümbernurga-struktuurid ka teiste riskikapitali-maailmas tavaliste kokkulepete jaoks (liquidation preferences, anti-dilution jmt).
  • negatiivse omakapitali keeld, mis segab kiires kasvufaasis firma struktureerimist - liiga lihtne on ka firmal, kes suudab oma tegevust finantseerida, sattuda tehniliselt pankrotiseisu.
  • raske leida kohalikku/Euroopa kasvurahastust ja ka kohalikud kommertspangad on alustava ja IT-firmale tüüpiliselt varadeta ettevõtte teenindamisel paindumatud
  • välisinvestorile Eesti väärtpaberikonto avamine on "uskumatu seiklus", kus paremal juhul pääseb notariaalsete volitustega, aga eriti hulluks läheb kui investor on väljastpoolt Euroopa Liitu. Ilma Eestis asuva kontota ei ole võimalik Eesti firmal osanikku EVKs registreerida.
  • tegutsedes reguleeritud valdkonnas (nt finants, maksed) on Eesti regulaatorite reaalne rahvusvaheline kogemus puudulik.

Kõlava refräänina nimetasid 100% küstletutest probleemina ühte ja kõige suuremat: Eesti keskkonna tundmatus välisinvestorite jaoks. Selle üle tunnevad muret ka need, kelle firma on täna Eestis, sest nad näevad, et teatud piirist suurema kasvukapitali kaasamisel suureneb ka neile surve kolida. Mõneti on see meie noore vabariigi ja veel noorema ettevõtluskultuuri puhul mõistetav, aga samas ka selgelt probleem, mille lahendamine ei ole ühegi konkreetse startupi võimuses. Ekstreemsemate näidetena toodi välja kogemus Eesti advokaadiga, kes oma kliendist Ameerika investorit aktiivselt veenis, miks siinne keskkond ei sobi riskiinvesteeringuteks, ja ühe välisinvestoriga, kes ka pärast iseseisvat uurimist ei tahtnud uskuda, et Eestis puudub ettevõtetel kasumimaks tagasi investeeritud rahalt.

Loe Sten Tamkivi ettepanekuid ettevõtluskeskkonna parandamiseks Memokraadi blogist.

Target Ärileht