Selline kiire küsitlus ei pretendeeri muidugi teadustööle (kui mõni majandus- või ökonoomikamagistrant tahaks selle tõsiselt ette võtta, oleks see ainult tore), aga mõned suundumused tõusid siiski kiirelt pinnale:
Juriidiline peakontor ehk emafirma on see keha, millele kuuluvad kõik teised rahvusvahelise firma moodustavad tütarfirmad-kontorid, kuhu laekub investorite raha ja konsolideeritakse käive. Selles kehas on optsioonid töötajatel ja võimaliku lõpptulemuse korral müüakse või noteeritakse see börsil. Eestis on juriidiline peakontor vaid kolmandikul küsitletud firmadest (4/12). Ameerika Ühendriikides viiel ja Suurbritannias kolmel.
75% (9/12) kaalus Eestit oma juriidilise asukohamaana tõsiselt. Järelikult on enamike otsuste taga põhjust eeldada kainet analüüsi, mitte vaid emotsionaalset lootust, et mujal on rohi rohelisem. Ja positiivsena võib loota, et riigi poolt keskkonda parendades annab neid valikuid edaspidi mõjutada.
Sisuline tegevus on samas kõigil firmadel kodumaal käimas: vaid ühel pole Eestis ühtegi töötajat ja enamikul jääb Eesti töötajate osakaal lausa 50-80% vahemikku kogu kollektiivist. See tähendab, et isegi kui käive ja investeeringud ei maandu esmalt Eestisse, tilguvad need hiljem osaliselt siia tööjõukuludena - mis näiteks Skype'i-mõõtu kasvanud arenduskeskuse puhul tähendab kümneid miljoneid maksueurosid aastas.
Huvitaval kombel on ka 3/4 Eesti emafirmaga startuppidest välismaal töötajaid ja suurem osa nendegi müübikäibest tekib välismaal, ehk siis ka sedapidi puudub juriidilise ja sisulise asukoha vahel tugev seos.
Hea on kuulda, et keegi küsistletutest ei planeeri/prognoosi oma Eestis toimuva äritegevuse (peamiselt tootearendus) kadu järgmise viie aasta jooksul. Kõige pessimistlikum arvas, et see langeb ehk 10%-le töötajatest.
Investeeringutest rääkides on nimetatud tosin ettevõtet tõstnud avalikel andmetel siiani 42 miljonit EUR ($58M) riskikapitali. Eesti emafirmad on saanud 5.9M EUR (14%) otseinvesteeringuid ja 36M EUR investorite raha on läinud angloameerika riikides registreeritud firmadesse.
See, miks Eesti emafirmadega startuppidesse jõuab proportsionaalselt vähem investeeringuid (33% firmadest sai 14% rahast), on väärt eraldi uurimist. Hüpoteesidena pakun, et firmasid kolitakse mujale pigem hilisemates faasides (s.t Eestis olevad varasemad, kõige esimese ringi investeeringud ongi väiksemad ja see on OK) ja teiseks, et kui investorid on nõus Eestisse investeerima, siis nad oluliselt diskonteerivad firmaväärtusti tulenevalt asukohast.