Viimasel ajal on hakanud avalikkuses jälle enam kõlama sõna "streik". Veel mitte väga ähvardavalt ja konkreetselt, kuid siiski tugevamalt kui varem. üheks põhjuseks on vahest seegi, et vastu on võetud streikide väljakuulutamist ja korraldamist reguleeriv kollektiivse töötüli lahendamise seadus. Kuigi on aeg loobuda arusaamast, nagu oleks streik midagi meie ühiskonnale vastuvõetamatut, erakordset ja ebanormaalset, ei saa seda siiski pidada parimaks töötülide lahendamise viisiks. Toob ju streik nii töötajatele kui tööandjatele majanduslikku kahju ja võib häirida paikkonna või kogu riigi elu.
Streigi korraldamiseks on vaja streigifondi
Enne töörahu katkestamist peaksid tööandjad ja töövõtjad järele mõtlema, mis on kasulikum - kas teatav järeleandmine vastaspoole nõudmistele või streik. Töövõtjail on vajalik selgeks teha enda majanduslikud võimalused streigi korraldamiseks, silmas pidades streigi võimalikku kestvust. Pole ju mõtet streiki alustada, kui ei suudeta võiduka lõpuni - nõuete rahuldamiseni - vastu pidada. Nõuded ei tohi aga olla ebareaalsed.
Streigi ajal palka ei maksta, järelikult peab streigi korraldamiseks olema streigifond. Streigifondi moodustamine nõuab aga töötajatelt täiendavaid ja seni harjumatuid rahalisi kulutusi ega leia veel toetust. Mitmes ametiühinguliidus on streigifondi raha kogumist siiski alustatud. Töövõtjate organisatsiooni tugevust hinnataksegi selle järgi, kui mitu päeva ta suudab streikida.
Kollektiivse töötüli lahendamise seadus lubab streigi tõttu kaotatud aja tasatöötamist pärast streigi lõppu väljaspool normaalset tööaega, kusjuures seda ei loeta ületunnitööks ega tööks puhkepäevadel või riiklikel pühadel - seega ei maksta ka vastavat lisatasu. Kaotatud aega saab tasa töötada ja palka tagasi teenida üksnes tööandja nõusolekul.
Streikijate võidu korral näeb seadus ette neile hüvituse maksmist kokkulepitud suuruses. Hüvituse suuruse määramine võib aga saada järjekordse töötüli allikaks. Streigist osavõtt on vabatahtlik ja tõenäoliselt ei osale selles kõik töötajad. Töötajale, kes streigist osa ei võta, kuid streigi tõttu ei saa oma tööd teha, peab tööandja maksma raha samadel alustel kui töötajast olenemata tekkinud tööseisaku korral.
Streiki ei saa alustada päevapealt
Streigile peavad tingimata eelnema läbirääkimised ja lepitustoimingud lepitaja vahendusel. Vastasel korral on streik ebaseaduslik. Samuti on ebaseaduslik streik kohtu mõjutamiseks või streik, mille väljakuulutamisel ja korraldamisel ei jälgita seaduses kehtestatud korda. Otsuse streigi ebaseaduslikuks kuulutamise kohta teeb ainult kohus.
Töötajatel on õigus streikida üksnes siis, kui seaduses ettenähtud lepitusprotseduurid pole andnud tulemusi. Seejuures peab arvestama, et lõppkokkuvõttes pole streik veel probleemide lahendus, vaid pooltel tuleb taas alustada läbirääkimisi kokkuleppele jõudmiseks.
Otsuse streigi korraldamise kohta teeb töötajate üldkoosolek või ühing. Kavandatavast streigist tuleb eelnevalt kirjalikult teatada nii tööandjale, lepitajale kui kohalikule omavalitsusele vähemalt kaks nädalat ette.
Olenevalt streigi ulatusest ja sellega hõlmatava tegevusharu iseloomust võib streigi mõju ulatuda kogu riigile. Seepärast on nõutav informeerida streigist massiteabevahendite kaudu kogu üldsust. See kohustus on pandud tööandjale.
Hoiatusstreik ei tohi kesta üle tunni
Loodusõnnetuste ja katastroofi korral või nakkushaiguste leviku tõkestamiseks, samuti erakorralise seisukorra ajal on valitsusel õigus streik peatada. Kollektiivtüli lahendamise seadusega on streigid keelatud valitsusasutustes ja muudes riigiorganites ning kohalikes omavalitsustes, kaitseväes ja riigikaitseorganisatsioonides, kohtutes ning tuletõrje- ja päästeteenistuses. Neis valdkondades tekkivad kollektiivsed töötülid tuleb lahendada riikliku lepitaja vahendusel või kohtus.
Ka on teatud piirangud streigi korraldamisel ette nähtud elanike ja majanduse esmavajadusi rahuldavates ettevõtetes ja asutustes, kus streigi juhtijad peavad tagama ühiskonna jaoks hädavajalikud teenused või tooted.
Mõnevõrra lihtsam on korraldada hoiatus- ja toetusstreike, sest juba nende kestvus on lühike. Hoiatusstreik, mille eesmärk on venivate ja raskelt kulgevate läbirääkimiste mõjutamine ja töötajate streigivalmiduse demonstreerimine, ei tohi kesta üle tunni. Toetusstreik võib kesta kuni kolm päeva. Toetus- ja hoiatusstreigist tuleb kolm päeva ette teatada nii tööandjatele kui kohalikule omavalitsusele.
ANTS VäLJATAGA, riikliku lepitaja kantselei nõunik
