Hoonele tagavad isikupära puhtad ja stiilsed stereomeetrilised vormid. Massiivsed tornid on arhitektuuriliselt loodud mõjuma sihvakate ja kergetena - tänavatasandil on ümbritsevasse linnaruumi vaatavad fassaadid poolringikujulised suured aknad. Tornid justkui „heljuks õhus“, vaid kergelt linnaplatsi puudutades. Elegantsed valged klaasjad tornid annavad märku demokraatlikust ja avatud ühiskonnast ning sellega seotud valitsusasutuste läbipaistvusest.
Just valge sümboliseerib ausust, selgust, läbipaistvust ning inspiratsioonivabadust. Ühtlasi suhestub hoone oma kaarjate motiividega kenasti ja loomulikult majaesise küngas-väljaku maastikuarhitektuurilise kujundusega, luues ühtse tervikliku linnaruumi, soovimatagi meenutada ajalooliselt kinnistul asuvat hoonet.
Maja vahetus ümbruskonnas paiknev hoonestus pärineb peamiselt 1950. aastatest ja hilisemast - raskeloomuliselt massiivsed ja tumesüngetes toonides stalinistlikud sammashooned. Nende keskele, linnaruumi tasakaalu luues, on minimalistliku ja soliidse valitsushoone näol saavutatud helge ja kirgastav ning moodne linnakeskkonda väärtustav oaas.
Möödujatele ja vaatlejatele on see hoone meeldejääv, nad soovivad sellest rääkida. On pooldajaid kui ka kritiseerijaid, aga see on vaid väärtustav kummardus disainile, sest tulemus ei ole jätnud kedagi külmaks ega ükskõikseks, järelikult heas mõttes see kõnetab.