Superstaarid proovivad kätt toitlustuses
Mänguasi
Sageli ostab kuulsus endale lihtsalt mänguasja ning unustab selle vaat et järgmisel päeval pärast suure kisa ja käraga toimunud avamist. Nii ei saadagi nende gastronoomilisi ettevõtmisi tavaliselt mainimisväärne edu. Pole ju neil aegagi sellega tegeleda. Tüüpiliseks näiteks on 1991. aastal avatud megatähtede Sylvester Stallone?i, Bruce Willise, Arnold Schwarzeneggeri ja Demi Moore?i teemarestoranikett Planet Hollywood, mis viis aastat hiljem ka börsiettevõtteks sai. Vahepeal on firma juba kahel korral pankrotikaitse all käinud. Kontserni ei suutnud eriti aidata ka maailma rikkaima mitte-ameeriklasest ärimehe, kadunud Saudi Araabia kuninga Fahdi väimehe prints Alwaleed bin Talali poolt sellesse pumbatud miljonid. Diego Maradona kolme aasta eest avatud ketist Mundo Maradona ei ole juba mõnd aega keegi midagi kuulnud.
Vastupidiseks näiteks on Robert de Niro, kelle restoran New Yorgis juba pikemat aega edukalt tegutseb. Ka läheb väga hästi ekskorvpallur Michael Jordanile kuuluval ketil. Restoranibisnisega on tiiba ripsutanud veel ka näiteks Jennifer Lopez, Britney Spears jt.
Enamik superstaare ei ürita luua kõrgklassi restorani. Seda sorti äriga tegeleb aga näiteks moelooja Pierre Cardin, kes soetas 1981. aastal kuulsusrikka ajalooga Pariisi söögikoha Maxim?s. Praeguseks on küll legendaarse asutuse parimad ajad kaugesse minevikku jäänud ? eriala piibel, Michelini restoranikataloog ei pühenda sellele ääremärkustki. Loodetud edu ei toonud ka paari aasta tagune katse restorani kinniseks klubiks muuta.
Saudi miljardärist prints ei ole ainuke restoraniärisse sukeldunud sinivereline ? juba sajandeid kuulub Liechtensteini vürstiperele pisiriigi pealinnas Vaduzis paiknev Torkel, mis päris kena kopika turistide rahakotist valitsejate omasse ümber tõstab. Restoraniäris on aga ka teist laadi kuulsusi. Selliseid, kelle maine just nimelt inimeste kõhu oskuslikust täitmisest tulenebki.
Tipprestoranide juhtimine on loomulikult midagi hoopis muud, kui kahe saiaviilu vahele kotleti paigutamine. Ühe Pariisi kõrgklassirestorani omanik mainis läinud aastal, et iga klient läheb talle sööki-jooki arvestamata maksma 70 dollarit. Aga on ka teisi eripärasid.
105. aastat välja antava Michelini restoranijuhi ilmumine talve lõpupäevil on hingevärinaga oodatud sündmus paljudes Euroopa tippsöögikohtades. 1926. aastast jagatakse raamatus parimatest parimatele tärne. Maksimaalselt on neid kolm. Michelini tärni väärtusest annab aimu restorani Taillevant (kolme tähe õnnelik kandja aastast 1973) omaniku Jean-Claude Vrinat hinnang, mille järgi käive langeks kolmanda tähekese kaotamisega 30% võrra.
Kõrgeima hindega pärjatud toidutempleid on restorani kodumaal Prantsusmaal, kus asuvad neist umbes pooled, paarikümne kanti. Nende hulka kuulub nii Pariisi kalleimaid luksusrestorane kui ka näiteks Michel Bras kauges Edela-Prantsusmaa nurgakeses paiknev söögikoht, kus soovitatakse kõik käigud sama noa-kahvliga süüa. Aga ega see viimanegi odav ole.
Michelini tärni au osaliseks saanud köögimarssalid elavad alalises hirmus sellest ilma jääda. Seitsme aasta eest avas Monte Carlos paikneva kolme tähega hinnatud restorani Louis XV omanik Ducasse Pariisis samanimelise asutuse. Kogu Prantsusmaa sumises pärast järgmise Michelini kataloogi ilmumist, kui Pariisi restoran sai kõrgeima hinde osaliseks, Monte Carlo oma aga oli ühest tähest ilma jäetud. Aasta pärast sai temast küll Prantsusmaa ainus kuue tärniga kokk. Kõigil aga närvid pingele vastu ei pea. Kaks aastat tagasi lasi ennast maha Burgundia kokk Bernard Loiseau, kelle restorani peeti küll kolme tärni vääriliseks Michelini kataloogis, kuid jäeti tipphindest ilma Gault-Millau konkureerivas väljaandes.
Anonüümsed põrmustajad
Kõige rohkem põhjustab kokandusmaestrote seas värinat asjaolu, et kui ajalehtede restoranikriitikute sihverplaadid on kõigile teada, siis Michelini kataloogi hindajaid ei tunne keegi. Ka ei põhjenda firma kunagi oma otsuseid.
Mõni restoran peab aga oma tähepärga vabatahtlikult kärpima, et tihedas konkurentsiheitluses peale jääda. Näiteks Elsassi kokk Philippe Gaertner loobus tema restorani 1938. aastast alates kaunistanud Michelini tähest, et saaks toitude hindu langetada.
Restoran leiutati 18. sajandil
?? Tänapäeva inimesele võib tunduda üllatav, et sedavõrd tavaline asi nagu restoran tuli leiutada. Paljud ajaloolased on restorani teket seostanud Prantsuse kodanliku revolutsiooniga, mille võrdlusideaali asutus pidavat kehastama ? andis see ju tavainimesele võimaluse süüa, nagu isiklikku kokka omav aadlimees.
?? Tegelikult ilus teooria vett ei pea ? esimesed restoranid ilmusid Pariisi 1760-ndate keskel. Varem tulid inimesed söögikohtadesse kindlatel kellaaegadel, istusid pika laua taha maha, maksid teatud summa ja sõid seda, mis ette tõsteti. 18. sajandi keskel aga tekkisid söögikohad, kus oli trükitud menüü, mis lubas sööjatel eri toitude vahel valida, eraldi lauad ning kus sai süüa enam-vähem siis, kui tahtsid.
?? Enam-vähem sellepärast, et restoranide-eelse aja jäänukina võib praegugi Prantsusmaal tekkida raskusi koha leidmisega, kus päevasel ajal midagi hamba alla pista saaks.
Maailma suurim restoranifirma laieneb hoogsalt
?? Kui küsida, milline ettevõte hõlmab kõige rohkem söögikohti, pakuks enamik inimesi ilmselt McDonald?sit. Õige vastus on aga laiemale üldsusele võrdlemisi tundmatu Yum! Brands, mille tütarfirmade nimesid kannab 34 000 toitlustusasutust ehk kahe tuhande võrra enam kui burgerituru valitsejal. Enamik neist frantsiisilepingu alusel.
?? Brände on firmal viis, kuulsaimad neist KFC (endine Kentucky Fried Chicken), Pizza Hut ja Taco Bell ehk siis üleilmsed turuliidrid vastavalt kanaroogade, pitsade ja mehhiko toidu vallas. Lisaks mereandidest kiirtoitude esinumber Long John Silver?s.
?? Mõnes kohas tegutseb koos ka mitu ettevõtte erinevat brändi.
Firma kuulus omal ajal PepsiCole, mis selle seitsme aasta eest müüs, et põhitegevustele keskenduda. Kui kodumaal jääb Yum! Brandsi turuosa (4%) siiski McDonald?sile (6,5%) alla, siis näiteks Hiinas ollakse juhikohal ? ka KFC üksi teeb kiirestikasvaval turul kõigile konkurentidele päkad silma. Väljaspool USA-d avas kontsern 2004. aastal kolm uut söögikohta päevas.
