Suri indeksifondide isa. Bogle ei lubanud fondi kohta öelda toode, sest see kõlab nagu hambapasta või õlu
Tema loogika põhines sellel, et kuna enamus fondivalitsejaid ei suuda pikaajaliselt isegi turu tootlust saavutada, siis tuleks teha indeksiga seotud fond, mis peegeldaks mõne aktsiaindeksi nagu näiteks USA S&P 500 portfelli ja saavutaks selle lähedase tootlust.
"Kui indekseerimine oli peaasjalikult institutsionaalsete investorite pärusmaa, siis Bogle tegi sellest väikeinvestoritele sobiliku versiooni,” ütles uudiskirja toimetaja Daniel P. Wiener. “Ta teadvustas investoreid kuludest ja sellest, et investorid maksavad need kinni.”
90ndatel kritiseeris ta fondihaldureid, kuna investorid harjusid ära enam kui 20 protsendiste aastatootlustega, mistõttu neid ei huvitanud kõrged kulud mis nad fondi raha pannes maksavad fondijuhtidest ekspertidele aktsiate valimise eest. Tema sõnul puudub fondivalitsejatel moraal selliseid tasusid võttes.
“Minu ideed on väga lihtsad,” rääkis ta 2012. aastal New York Timesi finantskolumnistile Jeff Sommerile. “Investeerides saad sa seda, mille eest sa ei maksa. Kulud loevad. Intelligentsed investorid kasutavad madalate kuludega indeksifonde ehitamaks endale aktsiatest ja võlakirjadest koosnevat hajutatud investeerimisportfelli. Nad ei lase ennast lollitada mõttega, et nad suudavad olla pidevalt teistest investoritest targemad.”
Viimastel aastatel on raske tema vaadetega mitte nõustuda, kirjutab New York Times. Alates 1984. aastast on vähem kui pooled aktiivselt juhitud fondid mis investeerivad laias valikus USA aktsiatesse ületanud Vanguard S&P 500 indeksifondi tootlust. Selles fondis on enam kui 441 miljardit dollarit investorite varasid. Vanguard tegi nii kavala fondistruktuuri, mis võimaldas pea kõigist konkurentidest investoritelt vähem tasusid küsida.
Kui Vanguardi voolas aina rohke raha sisse, rikastus sellelt ka Bogle, kuid mitte eriti. Näiteks Fidelity Investmentsi omanik Edward C. Johnson III varandus ulatub ajakirja Forbes andmetel 7,4 miljardi dollarini. Temaga võrreldes pole Boglesil suurt midagi ette näidata – vaid 80 miljoni dollariline varandus.
Kui enamus fonde võitleb uute klientide eest kulutades nende meelitamiseks tohutult raha, siis Bogle fond reklaamis end tootluse ja madalate kulude vormis ise.
“Me ei luba kunagi oma fondi kohta öelda toode,” märkis ta aastal 1995. “See kõlab nagu hambapasta või õlu.”
Bogle kirjutas ka mitmeid investeerimisalaseid raamatuid. Näiteks Bogle on Mutual Finds, Common Sense of Mutual Funds ja The Clash of Cultures: Investment vs Speculation.
Bogle oli säästlik mees ja annetas regulaarselt poole oma sissetulekust heategevuseks.
