Börsidel on oma tõusud ja mõõnad. Mõni aasta on parem, mõni halvem. Kui vaadata agressiivseid fonde, siis joonistub alates 2003. aastast selline pilt: oli kaks halba aastat, kuid ülejäänud aastatel on raha kolmanda samba kaudu säästes teenitud. Esiteks oli 2008. aasta ülemaailmne finantskriis, kui fondiosakud kukkusid kalendriaastaga 20–53%. Erandlik oli Nordea agressiivne pensionifond, mis alles tol aastal debüüdi tegi. Sellepärast hakkas fond raha paigutama siis, kui väärtpaberite hinnatase oli juba suhteliselt madalale kukkunud ja hoiuseintressid kõrged. Tolle aasta kogemus oli pensionipõlveks raha kõrvale panijatele, kuid ka teistele investeerijatele väga šokeeriv, tuletades meelde, et investeerimine ei ole ainult ühesuunalise liiklusega tänav. Teine halb aasta oli 2011, kuid siis oli fondiosakute langus mõõdukam 10–14%.

Millest oleneb see, mis fondiosaku väärtusega toimub? Kahest asjast: sellest, mis toimub finantsturgudel ja kui häid otsuseid teevad fondijuhid. Fondijuhid saavad valida, milline on aktsiate, võlakirjade, hoiuste, kinnisvarainvesteeringute osa fondis ja mis piirkonda raha paigutada. Maailm on suur ja lai. Fondijuhtidest oleneb ka see, kas ja millal ostetakse ja müüakse. Ülejäänu sõltub juba sellest, mis toimub börsidel. Kui börsidel on hea aeg, peaks ka fondidel hästi minema. Kui on hinnalanguste aeg, ei ole ka fondijuhi elu lihtne: siis käib võidujooks sinna, kus investeeringutega vähem kaotatakse. Alternatiivlähenemine – kui fondijuhile tundub, et teenimisvõimalused ei ole head ja raha paigutades on oht oluliselt kaotada – on hoida varasid rahas ja hoiustes.