Astmeline tulumaks riivab poliitikuid, kellest osa on veel ärikad, shlikerdajad ja maksudest kõrvalehoidjad. Allpool mõned tsitaadid sõnavõttudest (EPL 31.7).

Vootele Hansen: "...rikastel on võimalik muuta sissetulekuid nii, et nad ikkagi rohkem maksma ei hakka. Kõige enam kaotavad keskmise sissetulekuga - peamiselt palgast elavad inimesed."

Enamus elab ju seaduslikust palgast!

Toivo Jürgenson: "Astmeline tulumaks soodustab tulude varjamist."

Pätte leidub ikka, kuigi neid pidevalt avastatakse.

Tiit Made: "Me ei tahaks juurutada sotsiaaldemokraatlikke põhimõtteid: võtta ära neilt, kellel on rohkem ja anda neile, kes ei viitsi ennast liigutada, et rohkem oleks."

Sellega solvab Made kõiki neid, kes töötavad riigi poolt ettenähtud madalapalgalistel töökohtadel (õpetajad, arstid). Küllap need "viitsiksid" otsida meelepärasemaid töökohti, aga kes ravib siis ärikate ja nende laste tervist, kui arstid tööst loobuvad? Ja kes hakkab koolis kantseldama nende lastega, kui isad-emad mammonat kokku ajavad? Kuradile, las õpetavad ise!

See aeg ongi kätte jäudnud, kus pedagoogitööst loobutakse. Paljud õpetajate kohad koolides on tühjad. Veel viitsivad pensionärid neid asendada. Kauaks?

On tähelepanuväärne, et meie endi poolt valitud kõrged poliitikategelased peavad oma valijaid lollideks ja laiskadeks.

A. MõTTUS

Tallinnast

Suur rumalus

On südasuvi, keskpäev ja päike paistab, kuid kõik autod peavad pooltuledega sõitma, sest muidu saavad nad trahvi! Huvitav, kellele neid tulesid vaja on. Liiklejatele küll mitte. Kas tõesti ainult selleks, et autojuhte karistada?

No tule mõistus koju! Kas tõesti pole seadusandjate hulgas enam ühtegi normaalselt mõtlevat inimest, kes sellele nõmedusele lõpu teeks?

KONSTANTIN KAJA

Paidest

Lapsed arvesse

Uus pensioniseadus sisaldab eestlaslikule ellusuhtumisele võõra lähenemise - arvestada pensioni suuruse määramisel mite ainult kunagist tööpanust ja säästmist, vaid ka üleskasvatatud järglaste arvu. See tähendab edasiminekut elureaalide tunnetamisel ja positiivset ellusuhtumist.

Seni on probleemi esitatud kummaliselt. Tõdemisest, et pensionikassa väiksus on tingitud peamiselt "kujunenud demograafilisest situatsioonist" peaks tegema järelduse, et vanuri pensioni suurus sõltub eelkõige tema panusest demograafilisse situatsiooni. Tegelikult aga nähakse ainult kunagist tööpanust. Ilmselt ei saa pensionide puhul eirata kummatki, s.t kunagist tööpanust ega laste arvu. Küsimus on proportsioonis. Kas me senisele ainult tööpanuse arvestamisele lisame ka mingi väikese koefitsiendiga laste arvu arvestamise või muudame pensioni suuruse põhiliselt lastearvuga määratuks, mille juures arvestame kuidagi tööpanust.

ANDRES TAKLAJA

Tallinnast