Suurfirmade ajaloovaimustus
Mais avas Coca-Cola Atlantas uue korporatsioonimuuseumi, kuhu oodatakse aastas rohkem kui miljonit külastajat. Milwaukees valmib miljardi krooni eest Harley-Davidsoni muuseum. Nemad on seadnud eesmärgiks 350 000 turisti.
Dublinis asuv Guinnessi muuseum on kogu Iirimaa populaarseim turismimagnet. Carlsbergi muuseum Kopenhaagenis konkureerib Väikese Merineitsiga. Maailma uhkeim korporatsioonimuuseum on ilmselt aga 2,5 miljardit krooni maksma läinud Mercedes-Benzi muuseum, mille avas eelmisel aastal Stuttgardis Saksamaa kantsler Angela Merkel.
Ajakiri Economist kirjutab firmaajaloo buumi kohta, et ettevõtted üritavad oma pärandit üha paremini ära kasutada.
Marketingispetsialist James Gilmore arvab, et järjest enam üleilmastuvas maailmas, kus tehnoloogiad levivad kiiresti ja iga uut toodet on võimalik välkkiirelt kopeerida, annab pärandi esitlemine parema võimaluse eristumiseks. “Oma loo rääkimine muudab kompanii inimlikumaks,” ütleb Gilmore.
Eestis ajalugu pole?
“Eestis sellist ajalugu lihtsalt pole,” kommenteerib Rain Pikand reklaamiagentuurist Division kohalikke olusid. Oma toodetele pannakse küll märk: alates aastast see ja see, kuid tihti on seos üsna kunstlikult tekitatud. Kas või Leiburi või A. Le Coqi puhul. Suurematest firmadest meenuvad esimestena ehk Saku Õlletehas ja Liviko, kes on ajalugu süstemaatilisemalt kasutanud ja kelle puhul selline käitumine on ehk ka rohkem õigustatud.
“Kuid isegi Saku puhul võib kõrvaltvaataja ajaloolise järjepidevuse kohale väikese küsimärgi panna,” mõtiskleb Pikand.
Viiskümmend aastat Nõukogude okupatsiooni on paratamatult tekitanud suure katkestuse. Ja näiteks erinevalt Soomest viidi pärast iseseisvumist aastail 1918–1920 paljud tsaaririigi ajal loodud tööstusettevõtted Eestist lihtsalt välja.
Kaua Saku Õlletehase mainekujundusega tegelnud Kristina Seimann meenutab, kuidas oma ajalugu tuli taasavastada. 1990-ndate alguses oli vastupidi, minevik oli out, see seostus Nõukogude aja ebakvaliteetsusega. Pigem taheti näidata uusi seadmeid ja uusi liine, mitte vanu vasktorusid. Märksõna oli moodsus.
“Kunagi tõime turule esimese traditsioonidele rõhunud õllemargi Karl Friedich, kuid see polnud eriti edukas,” ütleb Seimann. Kümmekond aastat hiljem on Karl Friedrichiga väga sarnane Saku Kuld aga tõeline hitt-toode. Suhtumine on muutunud. Samamoodi ärkas ellu Saku muuseum. Tõsi, selle külastajad on peamiselt soomlased. “Eks kaubamärk ole Soomes tuntud ja soomlased on ka harjunud, et firmadel on oma lugu, mida näidata,” lisab Seimann.
Eesti suurima viinatootja Liviko juht Janek Kalvi ütleb, et seoses uue tehase ehitusega seadsid nemad lausa eraldi ülesande, et oleks võimalik teha muuseum: “Ja kavatseme ka oma vanasse majja midagi alles jätta.”
Ajalugu on müügiargument
Eri tööstusharudel on loomulikult erinevad võimalused. Alkoholitootmine on iseenesest vaatajale huvitavam. Panganduses ja kindlustuses on traditsioonid klassikaline müügiargument.
Rootsis ekspluateerib SEB tugevalt oma seost rikka ja põneva taustaga Wallenbergide suguvõsaga. Sampo saab rääkida, kuidas nad tegid väljamakseid nii Esimese kui ka Teise maailmasõja ajal, kuidas nad on üle elanud eri majanduskriisid.
Ent oma pärandit saavad ära kasutada isegi noored ettevõtted. Nüüdseks Suurbritannia turu vallutanud smuutide ja mahlajookide tootja Innocent ei ole maha jätnud oma esimest müügiputkat Londoni turul, kus nad alles 1998. aastal tegevust alustasid.
Elukutse: korporatsiooniajaloolane
•• Paljud firmad on loonud oma ajaloo osakonna ja palgatud ajaloolased. Enamasti on see segu ajaloolase, arhivaari ja turundaja tööst.
•• Teenust ostetakse ka mujalt sisse. Näiteks juhib Marian Calabro Ameerikas agentuuri, mis on spetsialiseerunud firmaajaloo raamatute kirjutamisele. Sõltuvalt mahust küsib Calabro ühe raamatu eest 300 000 kuni 3 miljonit krooni.
•• Selline tegevus pole võõras ka Eestis.
•• “Oleme samuti palganud ajaloolasi, kes uuriksid meie kaubamärkide, näiteks Viru Valge või Kännu Kuke ajalugu,” ütleb Liviko juht Janek Kalvi.
