Sven Sester: Hiinal ja paljudel teistel suurriikidel on vaja Euroopa tarbijaid
Poliitiliselt ning seejärel ka majanduslik-rahanduslikult liigub Kreeka suund tagasi ekspeaministri hulluse eelsesse aega. Kuidas aga mõjutas ligi nädala kestnud segadus Kreeka abipaketti ning euroriikide usaldust?
Iga päev, mis möödub ilma selguseta, kahjustab olukorda ja õõnestab usaldusväärsust. See on nagu ükskõik millise maailma kommertspangaga maailmas. Kui ikka kõik hakkavad rääkima eelseisvast pankrotist ning raha välja võtma, siis ei pääseks ükski finantsasutus vältimatust finantskatastroofist sellisel puhul. Sama asi on ka Kreeka ja eurotsooni teiste võimalike probleemriikidega. Finantsinvestorite usalduskrediit on õige õhukeseks kulunud ning võlakirjade hinnad tõusevad. Kui Kreeka puhul saab veel rääkida siiski suhteliselt väikest mõju omava euroriigiga, siis näiteks Itaalia puhul oleks tegemist juba ühe suurima majanduskeskkonnaga Euroopas.
Ka G20 jäi sarnaselt eelmise korra tippkohtumisega sisinaga selleks samuseks. Ühtegi konkreetset mõtet, uut plaani või pakkumist ei tulnud. Hiina, Venemaa ja muud olid oma pakkumised ja abipakkumised varem välja öelnud. Kas see tähendab, et maailma 20 suurimal on mõtted otsas?
Kindlasti pole mõtted otsa saanud. Nii Hiinal kui ka paljudel teistel suurriikidel on vaja Euroopa tarbijaid. Turgu, kuhu müüa oma kaupu. Turgu, kus oleks maksujõulised ostjad. Pigem ollakse G20 poolt hetkel äraootaval seisukohal. Tahetakse teada, mida võtab eurotsoon hetkel ette oma likviidsusprobleemide lahendamisel ning kuidas nähakse finants- ja usalduskriisist väljatulekut. Kuna võimalikud abimeetmepaketid on tekkinud suhteliselt viimasel perioodil (EFSF) või alles tekkimas (ESM), siis ollakse äraootaval seisukohal, et aru saada nende abipakettide toetusmehhanismidest.
On räägitud sellest, et kui eurotsoon jääb püsima langeb Euroopa Liit. Kuidas Te seda mõtet kommenteerite?
See on spekulatsioon. Täna tehakse jõupingutusi, et eurotsoon püsiks ning see on osa Euroopa Liidust.
Neoliberalism ja põhimõte "turg-korrigeerib-ja-parandab-end-ise" ei tööta enam. Kas edaspidi jätkamegi riigipoolt suunatud ja plaanitud kapitalismiga?
Ettevõtluses on juba ammu tegelikult tekkinud nii nimetatud riigipoolsed abiprogrammid. Seda nii põllumajanduses kui ka muudes majandussfäärides. Mida rohkem riigid tagastamatut finantsressursi ettevõtjatele eraldavad, seda rohkem muutuvad need ettevõtjad võrreldes teiste omataolistega konkurentsivõimelisteks. Kuna aga sama olukord valitseb praktiliselt kõigis riikides, siis ongi riigid parajas kahvlis ning sunnitud eraldama järjest suuremaid rahalisi vahendeid, et oma riigi ettevõtjaid kaitsta. Kui aga rääkida riikide endi toetamistest, siis seal on abiprogrammid siiski konkreetselt mingi eesmärgile suunatud ning üldjuhul selgelt jälgitavad. Ise olen seda meelt, et mida vähem riik sekkub ettevõtlusse, seda parem.
