Taasiseseisvumine lõi veise- ja lambakasvatust

Sõjaeelsete aastatega võrreldaval tasemel on praegu vaid seakasvatus. Kui veisekarja arvukus on langenud 2,9 korda, siis lambaid on vähem koguni 10,6 korda.

Üheks põhjuseks on siin kindlasti kolhooside kadumine ja turumajanduse taastamine, millega kaasnes väiketalupidamiste hääbumine ning maailmaturu mõju sööda ja kokkuostuhindadele, kirjutab Eesti Päevaleht.

Siiski kinnitavad seakasvatajad, et söödaks kasutatava teravilja kõrged hinnad sunnivad vähendama ka rõngassabade arvu. Ka statistikaameti esialgsetel andmetel on sel aastal sealiha kokkuost kilodes eelmise aastaga võrreldes kümnendiku võrra vähenenud.

Kuna ka stagnatsiooniaja ühismajandid ei soosinud suuremaid lambakasvatusi, ei näi iseseisvumisega saabunud tagasilöök nende puhul nii ränk. Möödunud aastaga võrreldes kasvab lambaid meie karjamaadel mõnevõrra isegi rohkem. Probleemiks peetakse aga sobivate tapamajade puudumist, nii viiakse loomi näiteks Hollandisse ja Lätis asuvasse Cesise lihatööstusesse.

“Suur osa teraviljast läheb maailmas kütuse tootmiseks ja meil tuleb konkureerida naftaturuga,” räägib OÜ Raikküla Farmer juhataja Tõnu Rahula. Rahula farmis on praegu umbes 5000 siga, kelle arvukust kärbitakse peatselt poole võrra.

Kõige tasuvamaks tunnistavad loomapidajad tema sõnul praegu piimakarja pidamise. Et suure osa loomasöödast moodustab omatoodetud silo, võimaldab see piimatootjatel tootmist paremini reguleerida.

Euroopas valitsevad kõrged hinnad tõstavad tasapisi ka siinsete sisendite hindu, piimatoodete ekspordi võimalus aga lubab piimatööstustel küsida suuremat hinda ka kodumaistelt ostjatelt.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines