Taastuvenergeetika lobist: põlevkivielektri hind ei kajasta veeta jäänud kaevude kahju
Tänases EPL-s avaldatud lugu „Eesti Energia kaevanduse lõhketööd jätsid Illuka ilma veeta“ sunnib küsima, miks vaadatakse põlevkivienergeetika tekitatud keskkonnakahjule läbi sõrmede? Kuidas keskkonnakahjusid põlevkivisektoris hinnatakse, kes need kahjud kinni maksab ja kui kallis on põlevkivienergeetika tegelikult? Kui Eesti kehtib keskkonnasaaste puhul põhimõte „saastaja maksab“, siis miks seda ei rakendata põlevkivienergeetikas?
2011. aastal kaevandatati Eestis 16 miljonit tonni põlevkivi, kirjutas oma blogis Eesti Taastuvenergia koja juht Rene Tammist. Läbi aegade on kaevandatud 900 miljonit tonni põlevkivi (koos kadudega 1,6 miljardit tonni), mis on jätnud tühjaks 400 miljoni kuupmeetri-suuruse maa-aluse ala, millest 45% on ebastabiilne. Milliseid on sellise kaevadamismahu tagajärjed veekasutusele?
Kaevandamise käigus alandatakse põhjavee taset allapoole põlevkivikihindi tasapinda. Väljapumbatud vesi suunatakse kraavide ja jõgede kaudu peamiselt Soome lahte, osaliselt ka Peipsi järve. AS Eesti Põlevkivi töötavate kaevanduste veetaseme alandamiseks pumbati 2010. aastal karjääridest ja kaevandustest vett välja 251 miljonit / m³. Võrdluseks: Ülemiste järvest pumbati 2010. aastal tallinlaste joogiveega varustamiseks vett välja 22 miljonit / m³.
Kaevanduste ja karjääride lähipiirkonnas on põhjavee varud alanenud drastiliselt, mille tulemusel on kuivanud joogiveekaevud kaevanduspiirkonna paljudes majapidamistes. Samuti on kaevanduste lähipiirkonnas põhjavesi joogiveeks kõlbmatu. Nii on näiteks ordoviitsiumi Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogumi vett kasutavast 61 puurkaevust sulfaatide sisaldus lubatust kõrgem koguni 36 kaevus – vesi neis kaevudes ei kõlba seega juua. Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava kohaselt tuleks vältida põlevkivibasseini põhjaveekogumi edasist reostumist, kuid põlevkivi kaevandamine, uute kaevanduste avamine ja neist vee väljapumpamine jätkub ka järgmistel aastakümnetel.
Veega täitunud maha jäetud kaevandustes lahustuvad kandvad pinnad, mis tähendab, et aastakümnete pärast võib oodata piirkonda väga suured muutused.
Lisaks mõjutavad ümbruskonna pinna- ja põhjavett tuha- ning aheraineladestud. Kuigi Balti Elektrijaama ja Eesti Elektrijaama tuhaväljade mittevajalikud osad on suletud ja põlevkivituha leelisust vähendatakse enne ladestamist, satub leelist vett ja naftasaadusi neist põhjavette. Kasutuses olevates põlevkivi aheraineladestute termiliste protsesside ning põlengute tagajärjel tekkivad ohtlikud ained satuvad aja jooksul põhja- ja pinnavette. 2010. aasta riikliku seire andmete järgi sisaldab Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogumiga külgnev põhjaveekogum fenoole ja naftasaadusi, sh ei vastanud 50% analüüsidest veeseadusega kehtestatud nõuetele.
Põlevkivi kaevandamisega ja põlevkivitööstuse heitmete ladustamisega seotud keskkonnatasud on jätkuvalt kunstlikult madalad, selgelt alla tegelike, põhjendatud määrade. Näiteks jahutusvee erikasutusõiguse tasu Narva jõest on püsinud alates 2001. aastast samal tasemel ehk 1,59 €/1000 m³. Samal ajal kasvab jahutusvee erikasutusõiguse tasu Tallinna veevarustussüsteemi kuuluvate veekogude puhul 35% perioodil 2010–2015 ehk aastaks 2015 on see 7,66 € /1000 m³.
Olukorras, kus Eesti tarbija kunstlikult madalate keskkonnatasude arvelt soodsamat elektrit ei saa ning kus põlevkiviõli ning sellest toodetud mootorkütuste kasutamine EL-s keelustatakse, pole põlevkivienergeetika keskkonnatasude kunstlikult madalal hoidmine kuidagi põhjendatud. Saastaja maksab põhimõte peab täielikult rakenduma ka selles sektoris. Kõigil Eesti inimestel on õigus teada, milline on selle majandusharu tegelik keskkonnamõju ning kuidas see kajastub elektri või õli hinnas.
