Taastuvenergia Koda: kas põlevkivi sektori kõrgem maksustamine on põhjendatud?
Kui fossiilkütuste hankimine, kasutamine ja importimine põhjustab oluliselt keskkonnasaastet, mille eest on õiglane nõuda täiendavaid keskkonnatasusid, siis taastuvenergia tootmine ja kasutamine seda ei põhjusta.Tekitatud keskkonnakahjud peavad olema hüvitatud nii samuti nagu riigil on õigus saada tasu kaevandatava ressursi eest, kirjutab Eesti Taastuvenergia Koja juhataja Rene Tammist.
Põlevkivitöösturid on esinenud avaldustega, mille eesmärgiks on veenda avalikkust ja otsustajaid vajalikkuses sektorit vähem maksustada. Selle tõestuseks on esitatud tööstuse poolt tellitud analüüs, kritiseeritud riigi poolt tellitud analüüse ja sarjatud põlevkivile konkurentsi pakkuvaid puhtaid lahendusi.
Diskussiooni objektiks on riigi poolt kavandatav keskkonnatasude tõus.
Riigi asju sõltumatult auditeeriv riigikontroll on 2012 a. kontrollauditis „Elektritootmise võimalikud valikud“ järeldanud, et keskkonnatasud, mis koosnevad loodusvara kasutusõiguse tasudest ja saastetasudest, on energeetikasektoris endiselt väiksed ja pole seni oma eesmärki täielikult täitnud. Põlevkivienergeetikaga seotud tasusid pole senini tõstetud samaväärselt teistele valdkondadele kehtestatud tasumääradega ning ka saastetasumäärade suurendamise ettepanekuid pole ellu viidud. Paradoksaalselt on saastetasude laekumine vähenenud, sest elektritootjad ei pea enam maksma CO2 saastetasu. Saastetasumäärad ei võta täielikult arvesse kõiki keskkonnamõjusid, mistõttu ei maksa saastajad kogu tekitatud keskkonnakahju.
Riigikontrolli kontrollauditi andmetel piirdub keskkonnatasude osakaal põlevkiviõli müügihinnas ainult paari protsendiga ega ole märkimisväärne ka põlevkivielektri müügihinna puhul. Konkurentsiameti 2013. aasta analüüsist selgub, et põlevkivi kaevandusettevõtte kasumlikkus on 13%, elektritootmise eeldatav kasumlikkus avatud turul 33% ja õlitootmise kasumlikkus 83%. Selliselt ei maksa saastajad kinni tekitatud keskkonnakahju ning ettevõtjaid pole motiveeritud investeerima suurimat lisandväärtust pakkuvatesse ja puhtaimatesse põlevkivitöötlemise ja kaevandamise tehnoloogiatesse. Madalad keskkonnatasud on aga tegelikkuses subsiidiumiks sektorile. Õiglane ja õiguspärane on, et saastaja hüvitab tekitatud keskkonnakahju ning ressursi omanik saab ressursi eest õiglast tasu.
Põlevkivitööstuse puhul on veel oluline märkida, et olukord, kus enam kui 90% põlevkiviõlist ei kasutata siseriiklikult, vaid läheb ekspordiks (jättes meile keskkonnareostuse) ning põlevkivielektri ekspordil piiranguid peale elektri turuhinna ei eksisteeri, on vastuolus kehtiva Põlevkivi arengukavaga, mis ütleb selgelt: „põlevkivi prioriteetseks kasutamissuunaks on elektri ja põlevkiviõli tootmine Eesti riigisisese tarbimise katmiseks. Põlevkivi kasutamine elektri ja põlevkiviõli tootmiseks Eestist väljaveoks on lubatud vaid piiratud mahus, lähtudes riigi huvist.“
Milline on põlevkivitööstuse keskkonnakahju?
Läbi aegade on kaevandatud 900 miljonit tonni põlevkivi (koos kadudega 1,6 miljardit tonni), mis on jätnud tühjaks 400 miljoni kuupmeetri-suuruse maa-aluse ala, millest 45% on ebastabiilne.
Kaevandamine mõjutab maastikku ja elustikku. Kaevandamisel on oluline mõju ka põhja- ja pinnavee kvaliteedile. Kaevanduste ja karjääride lähipiirkonnas on põhjavee varud drastiliselt alanenud, mille tulemusel on kuivanud joogiveekaevud paljudes kaevanduspiirkonna majapidamistes. Samuti on kaevanduste lähipiirkonnas põhjavesi joogiveeks kõlbmatu. Veega täitunud maha jäetud kaevandustes lahustuvad kandvad pinnad, mis tähendab, et aastakümnete pärast võib oodata piirkonda väga suured muutused.
Põlevkivitööstuse osakaal kogu Eesti summaarsetest heitkogustest välisõhku on olenevalt õhku paisatud saasteainest kuni 98%. Energeetikasektor (nii elektri- kui ka õlitootmine) paiskab õhku 88,6% Eesti KHG emissioonidest, SO₂ vastavalt 92%, NOx vastavalt 33%, tahked osakesed 47% ja CO 6%. CO₂-heitmed viimasel kümnendil suurenenud ca 27%, sest elektri tarbimine ja eksport on kasvanud.
Valdav osa (83%) Eestis tekkivatest jäätmetest pärinevad põlevkivikompleksist. Ohtlike jäätmete osas on põlevkivienergeetikas ja õlitootmises tekkivate jäätmete osakaal 95%. Prügilasse ladestatud jäätmetest moodustab ligikaudu 96% põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega seonduvad jäätmed. Kui 2001. aastal tekkis Eestis nii tava- kui ka ohtlikke jäätmeid kokku 13 miljonit tonni, siis 2010. aastal juba 19,5 miljonit tonni. Näiteks tekkis 2010. aastal põlevkivi aherainet 7 miljonit ja põlevkivituhka 7,4 miljonit tonni. Elektri tootmisel tekkivad jäätmed on viimasel kümnendil suurenenud 61%.
Kui fossiilkütuste hankimine, kasutamine ja importimine põhjustab oluliselt keskkonnasaastet, mille eest on õiglane nõuda täiendavaid keskkonnatasusid, siis taastuvenergia tootmine ja kasutamine seda ei põhjusta. Ka on taastuvenergia kui uudsete lahenduste riiklik toetamine ajutine. Näiteks on Bloomberg oma 2030. aasta turuanalüüsis leidnud, et taastuvenergia tootmine ja kasutamine, sh just tuule- ja päikeseenergia, ei vaja järgmisel kümnendil enam täiendavaid toetuseid nii nagu seda nõuavad jätkuvalt fossiilkütustega tegelevad energiaettevõtted. Soojusmajanduses aga on taastuvkütused juba täna kordades soodsamad kui fossiilenergia.
Arvestades, et põlevkivi on taastumatu ressurss, mille kasutamisel elatakse tuleviku arvelt, siis soodsama, jätkusuutliku ja puhtama energia kasutamine on vajalik nii riigi ja siinsete elanike majanduslikult parema olukorra tagamiseks kui ka puhtama ja jätkusuutliku elukeskkonna jaoks.
Kindlasti peab möönma, et oluline on tagada ka põlevkiviettevõtjatele õiguskindlus ja pikaajaline ettenähtavus keskkonnatasude muutmise osas. Eesti inimeste, riigi ja ettevõtjate seisukohalt oleks parim, et vastavad põhimõtted fikseeritaks pikaajalisena, erakondade-ülesena. Vastavat printsiipi võiks rakendada energeetikas laiemalt, sest energeetika eeldab pikaajalist lähenemist.
Tekitatud keskkonnakahjud peavad olema hüvitatud nii samuti nagu riigil on õigus saada tasu kaevandatava ressursi eest. Kõigil Eesti inimestel on õigus teada, milline on selle majandusharu tegelik keskkonnamõju ning kuidas see kajastub elektri või õli hinnas. Riigil on hoovad, kuidas põlevkivisektoris tegutsevaid ettevõtteid suunata keskkonnahoidlikuma käitumise ja riigitulu maksimeerimise suunas. Neid tuleb rakendada.
Riigil tuleks käituda ressursi omanikuna ning luua keskkond suurimat lisandväärtust pakkuvatesse ja puhtaimatesse põlevkivitöötlemise ja kaevandamise tehnoloogiatesse investeerimiseks ning pakkuda sektoris tegutsevatele ettevõtjatele pikaajalist ettenähtavust regulatsiooni arengu osas.
