Urmas Sõõrumaa Eesti Raudtee nõukogu liikmeks taasnimetamine mõni nädal pärast seda, kui tema turuletunginud turvaettevõte võitis pikaaegse riigihankelepingu sellesama raudtee turvamiseks, ei tundu kohe kuidagi õige ega õiglane. Rääkimata tema varasemast seotusest kunagi liipreid turvanud K Grupiga; rääkimata sellest, kuidas ta pärast Eesti Energia nõukogus istumist oma soojuselektrijaama rajas; rääkimata pealinnaga tehtavatest tulusatest pikaaegsetest tehingutest.

Riigiettevõtete ja sihtasutuste (näiteks haiglate) nõukogudes istub kümneid ettevõtjaid ning sellised konfliktid jätavad õhku konkreetse küsimuse: miks need ärimehed riigifirmade nõukogudes on, mida nad sealt tahavad ja kuidas tuleks seda osalust reguleerida? Eesti Päevaleht konsulteeris mitmete poliitikute ja nõukogudesse kuulunud või kuuluvate ekspertidega, et uurida ettevõtjate motiive ja otsustajate kaalutlusi. Teema konfliktsuse tõttu ei saa me nende isikute nimesid avaldada.

Sisuliselt on riigiettevõtted ja -sihtasutused koalitsioonipartnerite vahel ministeeriumide haldusalade kaupa ära jaotatud. Kõige rohkem on neid rahandusministeeriumi (näiteks Riigi Kinnisvara Aktsiaselts) ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (nt Tallinna Sadam, Eesti Energia) haldusalas, praegu siis vastavalt Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) hallata.

Kooskõlastus ülevalt

Küll aga, väidavad erakonnapoliitikaga kursis olevad allikad, ei ole haldusala ministril alati lõpuni vabad käed selle koha pealt, keda nimetada. „Mida olulisem on ettevõte, seda kõrgemale läheb koalitsioonis kooskõlastamisprotsess, kuni lõpuni välja,” viitab üks spetsialist, täpsustades küll, et peaministril pole nendes mängudes rolli.

Tavaliselt korraldatakse see protsess erakondade peasekretäride tasemel, kes siis kaasavad vastavalt vajadusele teisi strateege.

Miks ärimehed nõukogudes figureerivad? Mida nad sellest saavad? Lihtne arutluskäik eeldaks: nad püüavad riigifirmast välja võluda väärtuslikku siseinformatsiooni – näiteks arengukavasid, riigihanketingimusi või oskusteavet –, et seda hiljem oma äri edendamiseks ära kasutada. Mõni allikas tõepoolest avaldas kartust, et üks või teine ettevõtja ongi oma ärid lausa niimoodi üles ehitanud.

Seda, kuidas vastavad ettevõtjad leitakse, on rohkem või vähem täpsustatud ning aastaid tagasi olulist siseinformatsiooni saanud tippärimehed tavaliselt nii lihtsasti enam ei pääse. Eriti kuna nüüd käivad kõik suuremad ehituse riigihanked RKAS-i või maanteeameti kaudu, kus nende tegevus on rangelt reguleeritud ja andmed avalikkusele kättesaadavad. Või kui ei ole kättesaadavad alguses, viitab üks tipp-poliitik, siis varem või hiljem saavad inimesed tänu ajakirjandusele, võimuvahetuse tagajärjel muutunud nõukogu koosseisule või mõnele salaja lekitatud dokumendile asjast ikkagi teada.

Iga üksiku nõukogukoha vabanedes peavad poliitikud tavaliselt siiski nõu ka erialaliitudega, näiteks kaubandus-tööstuskojaga, vahel ka tööandjate keskliidu ja teenusmajanduse kojaga. Poliitilise kokkuleppe järgi kuulub igasse suuremasse ja olulisemasse nõukogusse alati äriringkondade esindajaid. Põhjus on lihtne: tööandjad ja suurimad maksumaksjad peavad olema riiki kaasatud. Samuti välistab ärimehe nõukogus olek selle, et poliitikutega mehitatud nõukogu teeks otsuse ühe erakonna kasuks, arvab üks otsustajatest.

Konnatiigi fenomen

Probleem on Eesti väiksuses ehk konnatiigis: kõik ettevõtjad, kes on siin tegevad ja ka poliitiliselt aktiivsed ning võiksid panustada oma äritundmisega riigifirmade arengusse, on juba kaasatud ja saavad koha üha uuesti. Sõõrumaaga sama reha otsa astumine on hea näide: eri poliitikud ja eksperdid on tegelikult kiitnud tema tööd Eesti Energia nõukogus aastaid tagasi, hilisem huvide konflikt välja arvatud.

Needsamad ärimehed toetavad erakondi, kuid nii nagu nõukogus töötamise tasu on nende jaoks peenraha, oleks jabur näha nende annetussummades enda mõnda tähtsasse nõukogusse sisse ostmist.

Ka avalikkus tavatseb pidada ettevõtjaid usaldusväärsemaks kui nõukogudesse kuuluvaid poliitikuid. Kui Eesti Energia puhul võib tekkida mure mõne investeeringu pärast, siis „Pealtnägija” saates ei mõju veenvalt ükski nõukogusse kuuluv poliitik – eriti kui tegemist on koalitsioonipoliitikuga. Kui aga ettevõtja Jüri Käo ütleb: „Kuulge, pole siin mingisugust onupojapoliitikat”, siis seda usutakse tavaliselt rohkem.

Seega olekski riigile pigem oluline saada suure ettevõtte nõukogusse hea mainega ettevõtja. „Poliitikul on lihtsam, kui ta teab, et riigiettevõtete nõukogudesse kuuluvad inimesed, kes saavad ettevõtluses hakkama,” ütles üks tipp-poliitik. „Sest riigi huvi on ju see, et vara on hästi kaitstud ja otsused mõistlikult tehtud. See on peamine.”

Muidugi ei ole huvide konfliktid alati välistatud ja pideva avalikkuse tähelepanu all olevad riigiettevõtted pole alati just kõige läbipaistvamad (meenutame kasvõi Estonian Airi suvist suurt salatsemiskampaaniat). Kuid vähemasti on tavaliselt näha püüet konflikti välistada. Nii ei ole Tallinki omanik Toivo Ninnas enam Tallinna Sadama nõukogu liige. Üks Hansapanga asutaja, praegune kinnisvaraärimees Andres Saame ei saanud algul talle pakutud RKAS-i kohta, vaid on Eesti Energias. Ja kas tõesti tekib kellelgi kahtlus, et äärmiselt jõukas Heino Harak, KH Energia-Konsulti omanik, on Eesti Loto nõukogus sellepärast, et sealt mingit kasu saada? Naeruväärne oleks ju arvata, et ehk saab ta sealt võidunumbrid teada.

Urmas Sõõrumaa raudtee turvamise leping rikkus nüüd muidugi selle rea ära. Siia ehk ongi maetud see koer, mille samuti üks endine nõukoguliige sõnastas: „Miks antakse alati üldhinnang: kõik on jube räpane ning asjad käivad vaid onupojapoliitika kaudu? Tegelikult võib mäng olla räpane vaid üksikute persoonide pealt. Üldistus, et kõik on halvad, on väga ebaõiglane.”
NõukogudSelgitamata näited ärimeeste ja riigifirmade seostest

Kuna ettevõtjate määramisel riigifirmade nõukogusse on ministrid avalikult reeglina kidakeelsed, idanevad alatasa vastamata küsimused huvide konfliktist, taunitavast taustast ja seosest ettevõtja suurtoetuse ja koha vahel nõukogus.

Tuntumad huvide konfliktid

••Urmas Sõõrumaa (Eesti Energia nõukogu) – arendas nõukogusse kuulumise ajal energeetikaäri ja asutas Eesti Energia konkurendiks Tallinnasse Väo soojuselektrijaama (müüs osaluse 500 miljoni krooniga Dalkiale).

••Neinar Seli (Tallinna Sadama nõukogu) – Sai olümpiakomitee presidendiks. Tallinna Sadam sponsis olümpiakomitee esimeest valinud alaliite.

••Rein Kilk (Eesti Energia nõukogu) – Eesti Energia otsustas investeerida 5 miljonit eurot koostootmisjaama Rein Kilgi omanduses oleva Weroli rapsiõlitehase juurde, samal ajal kui Kilk oli nõukogu liige.

Küsitava taustaga inimesed nõukogudes

••Tõnis Haavel – oli pikka aega Eesti Raudtee nõukogus, kuigi oli samal ajal investeerimiskelmuse kahtlustusega uurimise all. Loobus jätkamast alles ametiaja lõppemisel.

••Rain Tamm – kevadel kinnitati taas rahvusringhäälingu nõukogu liikmeks, kuigi avalikkuses on tekkinud kahtlus tema usaldusväärsuses seoses tegevusega riskikapitalifondis Gild Arbitrage, kus Eesti ärieliit kaotas suurel hulgal raha. Finantsinspektsioon tuvastas investorite eksitamise.

Suured parteiannetajad riiginõukogudes

Riigifirmade nõukogusse kuuluvad viis suuremat annetajat on viimase kuue aastaga annetanud parteidele kokku ligi miljon eurot.

••Toomas Luman – erakondade suurtoetaja ja börsifirma Nordecon suuromanik on Eesti Energia nõukogu liige.

••Märt Vooglaid – suurettevõtjast refomierakondlane ja partei suurtoetaja on Eesti Energia nõukogu liige.

••Urmas Sõõrumaa – erakondade suurtoetaja taas Eesti Raudtee nõukogus.

••Hillar Teder – Eesti tõenäoliselt rikkaim ettevõtja ning mitmete erakondade suur rahaline toetaja on Tallinna Sadama nõukogu liige.

••Joakim Helenius – ettevõtja ja IRL-i suurtoetaja. Lahkus hiljutiste muudatuste järel Estonian Airi nõukogust.