„OECD soovituste kohaselt tuleb nõukogu liikmeid teavitada nende kohustustest ja vastutusest nõukogu liikmena. Tallinna Sadama nõukogu liikmete puhul seda alati ei tehtud,“ seisis raportis.

„Rahandusministeerium töötas välja juhised nõukogu liikmetele, kuid neid tutvustati üksnes neile nõukogu liikmetele, kelle nimetamiseks oli ettepaneku teinud rahandusminister. Ent ka nendest juhistest kinnipidamist järjepidevalt ei kontrollitud. Nõukogu liikmete tegevust ei hinnatud,“ leidis komisjon.

„Riigi kui omaniku järelevalve nõukogu liikmete tegevuse üle avalike huvide kaitsmisel oli ebapiisav. Tallinna Sadama nõukogu liikmete ja omanikku esindava ministri suhtlus toimis poliitilisi kanaleid pidi, infoliikumine oli valdavalt informaalne ning seda ei talletatud,“ järeldas komisjon.

„Ministeeriumi mittepoliitilise ametnikkonnani info äriühingus toimuva kohta enamasti ei jõudnud, ametnikke ei olnud ka nõukogu koosseisus. Ministeeriumi ametnikkonna kui riigi ülesannete järjepidevuse kandja kõrvalejätmine omanikuõiguste teostamisest kätkeb endas ohtu, et teave äriühingute kohta läheb kaotsi, sest poliitilises konkurentsis osalevate erakondade liikmetel ei ole huvi anda teave üle konkureeriva erakonna esindajale,“ seisis dokumendis.