Tallinn kiirgab: kõrgeim kiirgustase asub otse lauluväljaku kõrval
Tallinna üks kõige kõrgema kiirgustasemega piirkondi on otse Lauluväljaku kõrvale jääv Hundikuristik. Mõõdik Tallinna ülikooli geoökoloogia magistrandi Krista Jüriado käes näitab keskmiselt 0,6 µSv/h (mikrosiivertit tunnis), hetketi isegi 0,9 µSv/h. Põhja-Eesti looduslik keskmine jääb umbes 0,1µSv/h juurde, saartel veelgi madalamale. Rahvusvahelise aatomienergia agentuuri soovitus on, et juhul, kui kiirgustase tõuseb 0,3 peale, tuleb hakata uurima, mis seda põhjustab.
Tallinna kõrgeim kiirgustase
Hundikuristiku kiirguse põhjus on sealsamas pruunikate tükkidena maapinnale jõudvas diktüoneema kildis. Eestis on seda uraanirikast kivimit miljardites tonnides. Kuulujutud räägivad, et ka Nõukogude Liidu esimene aatomipomm valmistati just Eestist kogutud materjalist. Teine meie kandis levinud looduslik kõrgendatud kiirgusallikas on graniit. Professor Jaan-Mati Punning Tallinna ülikoolist demonstreerib seda toolilt tõusmata. Professor hoiab kiirgusemõõdikut alguses oma laual, siis tõstab aparaadi teises käes oleva graniiditüki kohale ja näidik hüppab momentaalselt neli-viis korda ülespoole. “Üle dramatiseerida muidugi ei maksa,” rahustab Punning. “Midagi ohtlikku siin pole.” Aga otse diktüoneemakildi peale ja täisgraniidist maja ehitada pole siiski soovitatav.
Eesti pisikese “kiirgustööstuse” keskus asub Tallinnas Akadeemia teel firmas Englo. Igasuguste seadmete hulgas on aastate jooksul valmistatud ka umbes 500 erinevat kiirgusmõõdikut. Klientideks on vanametallikogujad, teedeehitajad ja sõjavägi. Odavaim dosimeeter maksab alla 3000 krooni, natuke keerulisem seade (mida Ärileht kasutas) ligi 19 000 krooni ja kõige kallimad on eritellimustel valmistatud automaatsed seiresüsteemid. Üks selline süsteem tuleb Paldiskisse endiste tuumaallveelaevade reaktorite juurde. Englo peakonstruktor Toomas Sõmera ütleb, et muidu on Paldiskis asi normis. Ei ületa looduslikku fooni. Aga kui otse reaktori alla ronida, siis saab tõeliselt kõrgeid numbreid. Ühest eriti “magusast” kohast mõõtsid Englo seadmed 2000 µSv/h ehk 20 000 korda üle normi. See on juba väga ohtlik.
Englo seadmetega oma Eesti, Läti, Leedu, Rootsi ja Poola ettevõtted varustanud vanametallitöötleja Kuusakoski kvaliteedijuht Anti Ploom selgitab, et nad reageerivad kohe, kui avastavad midagi, mis kiirgab rohkem kui 0,10–0,15 µSv/h. “Kui mingi kiirgav tükike satub mõnele meie kliendile näiteks Jaapanis või Hiinas, siis pole enam tegu kahe firma vahelise asjaga,” viitab Ploom küsimuse tundlikkusele. “See tähendab juba rahvusvahelist uurimist.” Viimastel aastatel pole midagi superpõrutavat õnneks leitud. Kusagil maa sees kaua aega seisnud metalltorud, millele midagi ladestunud. Mingitest vanadest tehastest pärit kiirgusallikad. Need on tüüpilised Kuusakoski leiud. “Endise NSVL-i tehased ongi üks ohuallikas,” räägib Ploom. Seal kasutati igasugust kraami, ja tänaseks pole enam kellelgi mingit aimu, kuhu, mis ja millestki saanud on.
Eluohtlik radoon
Kõige ohtlikum radioaktiivne element, mis Eestis reaalseid probleeme tekitab, on radoon. Tegu on uraani lagunemisel tekkivatest elementidest ainukesega, mis esineb gaasi kujul. Seega sissehingatav. Seega otsene ligipääs paljastatud kudedele. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) hinnangul on radoon suitsetamise järel kopsuvähi tekkepõhjus number kaks. Radooni poolestusaeg on küll lühike (ainult 3,5 päeva), kuid radooni lagunemisel tekkivad radioaktiivsed ained on üsna jälgid. Üks neist on muuseas seesama poloonium, millega mürgitati spioon Londonis.
Kiirguskeskuse hiljuti läbiviidud uuring tuvastas, et Eestis on kümneid lasteasutusi, kus radoonisisaldus on lubatud normist (200 Bq/m3 – bekerelli kuupmeetri kohta) oluliselt kõrgem. Edetabelit troonivad ettearvatult diktüoneemarikka Ida-Virumaa majad. Mäetaguse raamatukogu 1756 bq/m3, Sinimäe raamatukogu Vaivara vallas 1480 Bq/m3 ja Rannu raamatukogu Aseri vallas 1203 Bq/m3. Probleemkohaks on just osaliselt renoveeritud hooned. Pakettaknad ja parandatud seinad ei lase õhul ringi käia, vundament toob aga radooni tuppa. Uuringu läbi viinud Evelyn Pesur soovitab esmase vahendina: “Tehke aknad lahti, tuulutage tube.” Kiirguskeskuse nõunik Toomas Kööp lisab, et inimeste teadlikkus radooniohust pole küll veel piisav, kuid õnneks tõusuteel: “Nii ehitusfirmad kui ka majaomanikud pöörduvad üha rohkem meie poole.” Näiteks KUMU ehitamisel, mis tehtud ju osaliselt diktüoneema kildi sisse, käis Kiirguskeskus spetsiaalselt asja uurimas ja mõõtmas. Kõik oli normi piires. Ärilehe viimased mõõtmisandmed näitasid sama.
Radioaktiivne kiirgus
•• Radioaktiivseks kiirguseks nimetatakse radioaktiivsete elementide poolt tekitavat kiirgust. Osa spetsialiste kasutab terminit ”ioniseeriv kiirgus”. See käib meiega kogu aeg kaasas. Meie endi kehades on radioaktiivseid elemente, kiirgust tuleb kosmosest ja maapinnast. Seda tuleb ka tehislikest allikatest. Kiirguskeskus on Eestis väljastanud 490 kiirgustegevuse luba. Rohkem kui poole neist moodustavad hambaarstide load.
•• Eristatakse kolme tüüpi kiirgust: alfa-, beeta- ja gammakiirgust. Alfakiirgus on kõige ohtlikum, kuid selle peatamiseks piisab juba paberilehest. Kõige läbitungivam on gammakiirgus – siin on piiripanemiseks vaja umbes meeter betooni. Maailmas on kohti, kus loodus kiirgab sõna otseses mõttes metsikult. Toomas Kööp toob näite Iraanist Ramsari linnast, kus kuumaveeallikad lahustavad uraanist tekkinud radioaktiivset raadiumi: “Seal on elumajades voodite peal mõõdetud 10 µSv/h ehk sada korda kõrgemat kui Eesti keskmine.” Tõsi, sealsete elanike uurimine on tuvastanud ka loomulikku kohastumist kõrgema radioaktiivsusega.
