Tammistu: automaks, magusamaks, finantstehingute maks. Mis järgmiseks? Sündimismaks?

 (123)
Tammistu: automaks, magusamaks, finantstehingute maks. Mis järgmiseks? Sündimismaks?
Foto: Annika Haas

Vahel tundub, et pilvepiir vaid selleks loodud ongi, et meile uusi makse välja mõelda. Ma ei välistaks üldse, et mingi järgmine pilvepiirlane astub ülesse sõnavõtuga „Sünd on pahe, sest iga uus sünd kulutab hapnikku, toodab juurde metaani, tekitab ohtralt jäätmeid ja muid pahelisi tegevusi!", ei tasu majandusekspert Peeter Tammistu hinnangul riigil uute maksudega liiale minna.

Ei ütlemise kunst

Igal ajastul on püütud leida oma imevahendit. Prantsuse revolutsioonile oli imevahendiks giljotiin, meie püüame universaalabi leida lisanduvatest maksudest ja trahvides. Kahekordistame uuest aastast trahvid lootuses, et see ongi meie ühiskonna arengumootor? Vaevalt. Iga natukese aja pärast mõtleb mõni poliitinimene välja imevahendi (maksu) kuidas juurde tootmata, vaid jagades, inimesi õnnelikuks teha, kuigi Pariisi Akadeemia uksele olevat juba sajandeid tagasi pandus välja silt. „Perpertum mobile projekte vastu ei võeta“. Midagi pole teha, inimene, üritab ikka uuesti.

Giljotiini ehitusõpetus

Aruteludes ringlevad: automaks, maanteemaks, magusamaks, rasvamaks, finantstehingute maks ja muidugi ammendamatu pahedemaks. Oeh! Kui te ütlete, et ükski neist pole (veel) realiseerunud, siis tunnete halvasti Bürokraatiamaailma. Selleks, et tulemust saavutada ehitatakse kõigepealt dokumentidest alusmüür ja siis … Siis öeldakse, et vaadake, meil on siin rida uurimusi, kirjand etteantud teemadel, visioonidokument, Roheline raamat ja Valge raamat ning kui me seda „bürokonstruid“ ei realiseeri, siis oleme varsti Punases raamatus.

Seotud lood:

Kogu seda protsessi saadab pidev hala, et juba on niipalju tööd tehtud, kas siis nüüd … Või rõhutakse näotult vastandamisele näiteks õpetajate palk vs erakool või süütundele nagu Rail Balticu tegemist saatev pidev ähvardus: projekti seiskumine märkimisväärne kahju meie majandusele. Näete siis, kasu veel ei ole, kuid ähvardus ja kahju on juba olemas. No ja kuidas pärast seda, kui inimesed on nii palju tööd teinud, siis projektist loobud?

Eks ole, piinlik on ju? Tegelikult eneseõigustus a´la Euroopa „tasuta“ abiraha läheb raisku, töö läheb raisku, ei ole siinkohal asjakohased. Ütleme, et lausa kohatu. Aga kui nad ehitasid giljotiini? Teile? Kas ka siis oleks loobumine nende tööpanusest piinlik? Mõelge sellele.

Seepärast peame olema mitmete tendentside väljaütlemisel valvsad juba alguses, et pärast ei öeldaks, aga kus te siis olite, kui …, miks te varem …, nüüd ei saa … Tsiuh ja tera langes, giljotiin oli kuidagi märkamatult valmis saanud. Hilja.

Pilootidest ja kamikadzedest

Mõned asjad liiguvad suure käraga, nagu piinlikkust valmistav 6,5 milj EUR „katuseraha“, teised liiguvad kuidagi märkamatult. Isegi kümned miljonid eurod liiguvad märkamatult kaduvikku. Terveid turge plaanitakse sandistada ja me ei tee sellest väljagi.

Näiteks arutati eelmise valitsuse ajal võimalikku riigi vahendite uputamist üüriturgu. Arutati jõuliselt, kuid tegelikkus ei soosinud seda ideekest. Nüüd kuuleme, et on olemas ettevõtlusministri plaani (sic!) riigi sisenemiseks üüriturule. Jah, ettevõtlusminister peaks ikka hea seisma ettevõtluse eest. Üüriturg on meil samasugune noor ettevõtlusturg nagu kõik teisedki turud, ärgem siis lämmatagem seda riiklike dotatsioonidega, vaid laskem sel areneda loomulikul teel. Ilmneb et piloodina tahetakse umbes 200 korteri rajamiseks investeerida ligi 10 miljonit eurotInvesteering ise on ilus sõna, kuid tänapäeval mitmetimõistetav.

"Investeering. Esimesena tõmbas sõna algsele tähendusele vee peale Briti valitsus, asudes avaliku sektori meeletuid, ohjeldamatuid kulusid õigustama. Kuna kulutamine on halb ja investeerimine hea, siis nimetati kulutamine ümber investeeringuteks ning halb nähtus omandas parema kõlavarjundi.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 163). Vaat niimoodi.

Soome snorgeldus

Riigi üürikorterite teemal tuuakse stammnäide: Soome ehitas mullu üle 4000 korterelamu. Nojah, Soome riigivõlg on ka üle 100 miljardi euro. Põhjanaabrite valitsusjuht ütles, et riik toodab pidevalt (ei mäleta kas iga tund või iga päev miljoni) kahjumit. Nii või teisiti üüratu kahjum. Pole just kadestamisväärne olukord. Alles äsja oli võlg samas suurusjärgus meie eelarvemahuga, kuid hoolekanderiigi mudel vajutab Soomet allapoole veeliini.

Uus peaminister on teinud kiiduväärt tööd ja püüab vähemalt snorgeldamissügavusse jõuda, et riiki päästa. Hingamisruumi saada. Edu teile, hoiame pöialt! Meie … Meie uneleme 10 miljoni „piloodist“, mõistmata, et tegeleme üürituru, meie ühise raha ja ühe pensionisamba uputamisega. Nii see on, kohustused algavad ilusõnalise „ piloodina“, kuid jätkavad sundkoormise autopiloodina, luues üha uusi kasvavaid kohustusi riigile (loe. Meile). Nagu kamikadze lend.

Tulgem mõistusele, pole vaja riigil ettevõtlust solkida. Riigi üüriturule sisenemine on muidugi unelmate unenägu ehitajatele, kuid see on vaid korraks (või pidevalt 10 miljonit aastas, kui piloodist saab õhuarmee?), kuid areneva üürituru keerab selline sekkumine pöördumatult tuksi. Ma tuletan lihtsalt meelde, et üüriturg pole ainult üüriturg, vaid see on lähtudes meie eripärasest omandistruktuurist lähtudes paljudele vanemaealistele ka ainuke mõistlikku äraelamist võimaldav pensionisammas. Kas raiume läbi? Giljotiiniga?

Kingitus kõige nõrgemale

Samas arvan, et riik peaks kõige nõrgemaid ilmtingimata aitama. Esimesena tuleb mulle meelde lastekodulapsed, kes peale täiskasvanuks saamist „astuvad ellu“. Astuvad ellu on muidugi lüüriline ülepakkumine, tegelikult astuvad paljud neist tühjusse, ei ole ei eest, ei tagant aitajaid. Tean mitut tragi noort, kes on lihtsalt lahkunud, pole elamispinda, pole toetuspinda, pole pidepinda.

Kui lahkuja on noor, oleme aegade lõpuni ilma nii osast rahvuslikust genofondist ja järglastest aegade lõpuni. Kas poleks suuremeelne neile kinkida korter. Kingitus kõige nõrgemale. Kasvõi pisike, väga pisike, kuid esimene oma kodu. Eks ole on ju suuremeelne ja … ei maksa 10 miljonit ka.

Magusamaks ja magusmaks

„ Kui priiskav kulutamine oleks meie riigi ees seisvate probleemide lahendus, meil probleeme ei olekski. Kui üks riik on kunagi ülemäära kulutanud, siis just meie. Nüüd on unelmad otsas.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013. Lk 74).

Kui kuulsin raadiumist, et meil plaanitakse „magusamaksu“ kehtestada, siis arvasin, et uitmõte. Ikka juhtub. Oleme ju kõik võinud jälgida „magusrasvasemaksu“ (MRM) kehtestamise püüdlusi maailmas. Ikka alustatakse protsessi kõlavatest loosungitest inimese õnne nimel, tegelikkuses muteerub see vaid kasvavate (ebamõistlike) eelarvekulude katmiseks. Lõppenud on need ikka ühte moodi, neist on loobutud. Mingi aja pärast. Need ei toimi. Ühes katlas ei saa korraga keeta piimasuppi ja hapukapsasuppi. Õigemini keeta saab, kuid süüa ei kõlba. Lihtne. Selline ümbritsevast erisuse tõhus kasutamine vajab ilmtingimata piiri ja tollipiiri.

Kas sellistel teemadel unelemine on varjatud üleskutse Shengeni ja EL lõhkumisele? Ei ole? Tahaks loota. Miks siis nüüd meie oleme jälle nii „targad“, et üldse oleme alustanud arutamist MRM-i kehtestamist? Igavusest? Avaliku sektori töökoormus on liiga madal? Ei ole ju, tänased ametnikud pingutavad mitme eest. AT eesmärk on ju kulutõhusus.

Poliitinimesed raadios juba lohutavad, et ärge kartke, ministeeriumis alles pannakse kokku rohelist raamatut, kuni asi muutub aktuaalseks kulub selleks vähemalt viis aastat. Oot, oot, kas me kavatseme kallist, väga kallist, avaliku teenistuse ressurssi kulutada viis aastat selleks, et toota – ei midagit? Seda oludes, kus avalik teenistus on lihvitud nii kuluefektiivseks, et tuleb kärpida isegi tippterviseasutuste personali? Kummaline arusaam rahva tervise arendamisest.

Sündimismaks

Vahel tundub, et pilvepiir vaid selleks meile loodud ongi, et meile uusi makse välja mõelda. Ma juba kujutan ette kuidas pilvepiiril kuulutatakse välja järgmine maksustatav pahe. No peale selle, kui me kevadel mootorikütuse (ehk majanduse käigujõu) paheks nimetasime ja selle ennaktempos maksustasime, võib mistahes asi olla pahe. Ilustamata tähendab MRM vaid seda, et tahetakse makse tõsta varjatult. Varjatult, kuid pidevalt.

Kleopatra aegadeni on veel arenguruumi, kuid trend on ohtlik : „Tema alamad maksid soolamaksu, tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul maksustati kõike, millele sai nime anda” (S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013 Lk 117). Selle trendi peamegi valve alla võtma, sest muidu võib juhtuda, et head tegemise ettekäändel kehtestatakse meile sündimismaks.

Ma ei välistaks üldse, et mingi järgmine pilvepiirlane astub ülesse sõnavõtuga, a´la „Sünd on pahe, sest iga uus sünd kulutab hapnikku, toodab juurde metaani, tekitab ohtralt jäätmeid ja muid pahelisi tegevusi!“. Uskumatu? Võib-olla, kuid me oleme ju kuulnud veelgi absurdsemaid „vajaduspõhseid“ selgitusi. Kuulnud ja … leppinud nende totrustega. Seega hea universaalne põhjus: Oled sündinud – maksa.

Tegelikkus

Muidugi tuleb rahva tervise eest hoolitseda, kuid küsimus on kuidas seda teha tõhusalt. Need, kes on proovinud rahva tervist parandada läbi maksude, on teinud sellele samale rahvale liiga. Taani kaotas näiteks oma magusamaksuga väidetavalt ligi 5000 töökohta. Ega inimene tobu ei ole, ta on osanud puu otsa minna, sealt alla tulla, mis tal siis raskusi peaks olema hakati ostma odavamaid (asendajatega?) jooke või neid naabrite juurest tuua. Kogu loo juures on eriti halb see, et löögi saab kõige haavatavam elanikkonnakiht, nemad hakkavad maksma proportsionaalselt kõige rohkem.

Lisaks sellele alustas EK taani suhtes järelvalvemenetlust, kuna kahtlustas, et osad ettevõtjad said selle kaudu keelatud riigiabi. Taani peab nüüd raiskama oma ressursse vaidluses EL-ga.
Isegi muudetud maksu korral tuleb riigiabi tuvastamisel klaarida valesti saadud/makstud riigiabi kohustused. Üks lõputu ja täiesti tühja raisatud raha arvete edasi tagasi ja jälle edasi esitamisega.

Ma ei tea, võib-olla on taanlased juba harjunud (ja nii rikkad), et raamatupidamiskorralduses on vaja teha riigi süül üha uusi muudatusi. Muide ka raamatupidamisprogrammide muutmine on kulu, niisamuti nagu maksu administreerimine on kulu, mille lõppkokkuvõttes maksab kinni ikkagi tarbija.

Tarkuse kiituseks

Taani kehtestas rasvamaksu 2011. aastal seoses ülekaaluliste hulga kasvuga. Mõte huvitav. Tulemused näitasid, et see ei sundinud tarbijaid tervislikult toituma, kuivõrd otsima odavamaid alternatiive või otsima võimalusi naabrite kauplustest. Kindlasti olid Rootsi, Saksa ja Hollandi ettevõtjad sügavalt tänulikud sellise vahva kingituse eest niivõrd konkurentsitihedal turul. Kannatajad olid loomulikult Taani firmad ja inimesed.

Tõe huvides tuleb märkida, et Taani seadusandjad said kiiresti aru, et viltu läks, rasvamaks tuleb kaotada. Aasta peale selle kehtestamist otsustati maks kaotada. Nüüdseks on ka magusamaks oma loomuliku lõpu leidnud. Nagu teatas tollane põllumajandusminister oli see maks „üle hulga aja üks kõige pahaloomulisemaid“. Isegi riigis, kus maksukoormus ületab poole SKT-st saadi aru, et kasu tervisele ei kaalu üle kahju Taani firmadele.

Muidugi on Taani seadusandjate olukord teistsugune kui meil, kuna nemad on pikka aega „vaevelnud“ vähemusvalitsuste tingimustes. Miks vaevelnud? Vaadake, vähemusvalitsus ei saa mitte kellestki „üle sõita“ (vähemalt mitte pikaaegselt) vaid peab ühiskonnast tulevatele vastukajadele kiirelt reageerima. Mida ka tehti.

Rammusast vabadusest

Taani rasvamaksu eksperiment nägi ette maksustada 16 taani krooni ehk 2,1 eurot küllastunud rasva kilolt. See tähendas 1,04 taani krooni hinnalisa sealihale, 0,96 krooni lambalihale, 0,40 krooni kanalihale. Kuid rasva maks ei ole vaid rasva maksustamine, see mõjutab kogu toiduainetetööstust ja kaubandust. Taanlasi pahandas eriti see, et maksu alla läksid veel mitmed põhitoiduained: või, õli, juust, koor. Loomulikult tähendas see ka kõigi neid komponente sisaldavate toodete hinnatõusu.

Tihti oleme arvamusel, et me teame paremini kuidas TEISED käituma peavad, kuid näiteks 105-aastane Texase naine, seitsme lapse ema, kes on terve elu füüsilist tööd teinud, väidab, et tema pikaealisuse saladus peitub peekoni söömises. Jätkem igaühele tema vabadus, ehk nagu ütles John Kerry „Inimesed on mõnikord imestanud, miks lubab meie ülemkohus ühel või teisel grupil marssida paraadil, kuigi see on kõige provokatiivsem asi maailmas, ja nad kannavad loosungeid, mis solvavad üht või teist gruppi. Põhjus on, et see on vabadus, sõnavabadus.

Ameerikas on sul õigus olla loll, kui sa seda tahad. Ja sul on õigus ennast teistest lahti öelda, kui sa seda tahad. Ja me lubame seda. Me saame sellest kuidagi üle. Tegelikult arvan ma, et see on väärtus. Ma arvan, et see on midagi, mille eest võidelda. Tähtis on, et oleks sallivust öelda, et sul võib olla teine seisukoht.“ (Pl 4.04.15). Tahes head teha ärgem karistagem inimest, juhatagem ta õigele teele.

Suhkru ja lusika dilemma

Kas ka teie olete ekslikul arvamusel, et suhkrut pannakse kohvi sisse selleks, et see magus oleks? Arvate? Miks? Kas õigem poleks arvata, et kohvi teeb magusaks hoopis kohvis liigutatav lusikas? Suhkrut pannakse kohvi sisse selleks, et oleks põhjust lusikat liigutada. Te ei nõust minuga? Õige kah! Kuid miks te siis usute, et MRM vähendab rahva rasvumust? Tuletage meelde, et lusika liigutamine ei muuda kohvi magusmaks.

Ainuke, mis aitab on püüdlemine tasakaalu poole, visa töö ja eeskuju, selline eeskuju, mida on võimalik järgida. Jõukohane. Tuletage meelde seda 105 aastast peekonisööjat, ta elu oli tasakaalus, ta oli elu aeg teinud rasket füüsilist tööd ja lapsi kasvatanud. Sellistes oludes tulebki peekonit süüa ja ilmselt mürkmagusat kohvi ka juua, et energiabilanssi tasakaalu viia. Rasvumise ja mitterasvumise tasakaal ei ole mitte maksudes, vaid sisestatud ja kulutatud energia tasakaal.

Poole kuningriigi hind

Mu isa oli sitke kehaehitusega, kuid istuva tööviisiga inimene, viiekümnendates kippus tal tervis logisema. Ta otsustas, et iga hommikul enne tööle minekut teeb jooksuringi. Ega minagi pääsenud. Kujutate ette hommikul, enne kooli, kui 5 minuti une eest oleks lahedalt ära antud pool kuningriiki, tuli poolteist tundi varem tõusta. Iga ilmaga. Suvel ja talvel. Brr.

Kuid mingi aja pärast liitus meiega üks naabripoiss, siis teine ja vahel venis meid metsa poole viieteistkümne ringis. Jooksime, võimlesime ja tõmbasime lõuga, aasta pärast polnud keegi meist kangil enam „rippuv märg pesu“. Oli loodud trend. No ma ise käisin spordiklassis ja
igapäevases ujumistrennis, kuid paljudele minu kaaslastele andis see trend edasiseks hea põhja. Olge ka teie trendiloojaks. Võtke arvuti kõhu pealt alla, kümme poissi järgi ja silgake metsa poole. Niimoodi saategi maailma paremaks ja saledamaks muuta. Lihtne. See, kui te pastakast/arvutist iludokumente imete ei ole trendikas. Või arvate et on?

Seltskondlik trend

Just - ole trendilooja, mitte fanaatik. Fanaatikud ei meeldi kellelegi ja neile ei järgneta. „ Enamlaste tähtsaimad ideed olid tõeliselt suurejoonelised (…) Nad uskusid, et kogemusi saan jõuga kehtestada (…) Nad olid arvamusel, et teavad kõike paremini kui rahvas, kelle hüvanguks nad tegutsesid. Lõpuks – ja see lõpp pidi enamlaste meelest lähedal olema – pidi rahvas nende tarkust mõistma ja tunnistama”( R. Service „Spioonid ja komissarid” Varrak, 2014).

Trendiloojatest. Mulle meeldid kokk Oliveri Londoni koolisööklates laste söögiharjumuste muutmise saaga. Kui saate, vaadake seda väga tähelepanelikult. Väga õpetlik. Vaid innustunud eestvedamine viib tulemustele. Oli üpris kummastav, kui veidra toidusedelini olid paljud briti lapsed jõudnud. Ei mingit sooja toitu, salatitest rääkimata, vaid krõpsud ja maiused. Kuid vaadake, see ei ole hinna ega maksu küsimus, see on mugavuse küsimus. Meie mugavuse küsimus. Krõpsud on meie laste kokaks niisamuti nagu lapsehoidjaks on telekas/arvuti. See on meie eneste laiskuse hind. Meie tegematajätmine.

Püüda seda muuta mugavtoidu maksustamisega päädib vaid sellega et vanematel on veelgi vähem aega lastega tegelda, sest on vaja rohkem teenida et … osta harjumusärast mugavtoitu ja selleks, et enesel mugavam oleks peale tööpäeva. Oliveri pingutused olid igatahes kangelaslikud, tulemused muljetavaldavad, kaasatud olid linnaametnikud, minister ja kui ma õigesti mäletan, siis võttis sõna isegi PM. Igatahes saavutas Oliver edu. Vaat selline eestveo programmist oleks laste rasvumise vastu juba midagi tummist.

Teadmise valgus

Maailma Tervise Organisatsioonilt pärineb viie puu- ja köögiviljaportsjoni päevane söömissoovitus , kuigi osade uuringute kohaselt on isegi viis korda päevas vähe. No jätkem ulme, ka viieni tuleb pingutada. Et mõista tasandit millest pidi Oliver alustama paar näidet. Ei mitte laste vaid nende vanemate teadlikkuse või pigem teadmatuse kohta.

Ilmnes et ligi 5% briti vanematest arvab, et kartulikrõpsudega võib vabalt asendada laste soovituslikke juurviljakordi ja iga kümnes lapsevanem ei usu, et puuviljade söömine võiks kasulik olla, 25% lapsevanematest arvas, et ka kartul läheb ülal nimetatud soovituse alla, 14% arvas sama kartulipudrust ning 20 protsenti šotlastest arvab, et moos läheb samuti puuviljana arvesse. Kõige vahvam, et 80% vaenematest väitis, et laste toitumusharjumused lähevad neile korda. No selliste teadmiste juures pole „ läheb neile korda“ mitte mingit väärtust. Nad lihtsalt ei tea.

See uuring näitab millised võivad olla tegelikud probleemikohad ja milliselt vanemate teooriabaasilt pidi liikuma minema Oliver. Miks me arvame, et meie olukord võib olla teistsugune. Kas peame ennast rohkem prantsusepärasteks? Huvitav on see, et prantslaste toitumisfilosoofia on hoopis teistsugune. Tervem. Teadlikum. „Prantsuse psühholoogid ja toitumisspetsialistid on süstemaatiliselt hinnanud, kui mitu korda peavad lapsed uusi toite keskmiselt proovima, enne kui on nõus neid vabatahtlikult sööma – keskmiselt seitse korda, kuid enamik kasvatusraamatuid soovitab katsetamist jätkata 10-15 korrani.

Tuleb välja, et sellal, kui mina eeldasin, et minu lastele lihtsalt ei meeldi teatud liiki toidud, siis minu prantslastest sõbrad eeldasid, et nende lapsed ei olnud seda toitu veel piisavalt palju kordi proovinud, ja tavaliselt täitsid lapsed vanemate ootusi.” (K. Le Billon „Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida.” Tänapäev 2014 Lk 25). Selles ülaltoodus on sügav iva, õige toitumise saavutamiseks tuleb vaeva näha, siis muutub see kogu ühiskonna trendiks.

Mõtte jõust

Lugesin mullu, et USA-s viidi läbi uuring, millest selgus, et kui inimene tunnetab oma elus kindlat sihti ja omistab sellele tähenduse, siis on ka tema tervis parem ning infarkti- ja insuldioht vähenevad märgatavalt. No näete, vaid mõte võib olla rahva tervise tõeliseks reservuaariks.

Ameerika südameliidu konverentsil tõdeti, et elu sihi ja tähenduse olemasolu vähendab infarkti- ja insuldiohtu ning vajadust südame pärgarterite šunteerimisoperatsiooni järele tervelt 19%. Kas pole tore, me saame vaid mõtte ja sihiga pea viiendiku võrra tervemad olla. Kui see on nii, siis miks me ikka ja jäle püüame eesmärgi poole primitiivsete meetoditega. Nagu kõõmast vabanemine pea eemaldamine giljotiiniga.

Me teame, et primitiivsed lahendused harilikult ei toimi, kuid ikka proovime. Ei tea. Võib-olla oleme lihtsalt mingi viiruse ohvrid, mis ei lase meie kogu tarkuse potentsiaali õide puhkeda? Lugesin hiljuti et, USA teadlased avastasid inimlikku rumalust põhjustava viiruse. Leiti viirus, mis mõjutab aju ja mõttetööd, muutes inimese rumalamaks.

Nimelt vetikviirus mõjutab kognitiivseid funktsioone nagu nähtu töötlemine ja ruumiline kontekstuaalne teadlikkus.( PM 10.11.14) . Kui me sellest vetikviiruse vastu õiget rohtu leiaksime, siis oleksid meie regulatsioonid ka – mitterumalad. Või saakime kuidagi selle vetikviiruse maksu alla panna?

Tegelikult on asi hulka lihtsam. Maailma mõjukaimate juhtimisgurude hulka kuuluv professor Costas Markides on öelnud, et strateegia on ei-ütlemise ja valikute tegemise kunst. Kas meie oskama õigel ajal ei öelda? Kasvõi giljotiini ehitamisele? Muide siinkohal olge valvsad, sest asjatundjad, kes on pannud giljotiini ehitamise otstarbekuse kahtluse alla, ,neile on juba seletatud, et giljotiini ei pakutagi kui giljotiini, vaid kui laste mänguväljaku komplekti. Sellises pakendis ei pruugi me giljotiini alati ära tunda. Siiski mina usun kaljukindlalt, et riik peab olema nagu hea karjane/karjakoer, viima kogu karja edasi, mitte murdma seda karja salalikult maha.