Tammistu kodanikupalgast: õnneks mitte kõik ühiskonnad ei unele koti peal mediteerimisest
No nii, Soome on oma „kodanikupalga" programmi käivitanud. Tegelikult on see küll töötute tööle meelitamise programm, aga see ei heiduta kodanikupalgaihalejaid seda nimetamast sammuks õiges suunas.
Kui mullu 1. aprillil lugesin Soome kodanikupalga eksperimendi kavast, siis mõtlesin, et nali, naljapäev ju. Kuid ei arvanud ära, tõeks sai utoopia kolmanda tulemise mudel. Kodanikupalk on ilmselt inimkonna kolmas suurim ideaalühiskonna ülesehitamise katse peale Platoni „Utoopiat" ja kommunismiuneluse (elu vastavalt vajadustele). Kas meil on Soome eksperimendist midagi õppida?
Uue inimese mudel
Muide nii Platon kui kommunismiehitajad planeerisid kõigepealt üles kasvatada uue, teadlikuma inimese ja alles siis ... Ei õnnestunud. Ei õnnestunud uut ja teadlikku ideaalinimest kasvatada ja nii need „projektid" lõppesidki. Põhikomponent ei õnnestunud. Kodanikupalga idee ei aruta isegi mitte „uue inimese" kasvatamist, sest nagu eelmised projektid näitasid, see pole võimalik. Nii et see osa „projektist" jäeti vahele. Need projektid ei saanud ega saagi õnnestuda, sest ei arvesta inimloomusega, ehk nagu ütles Vanaema Marie „Kui inimene jookseb ja ta saaks kõndida, siis ta kõnniks. Kui seista siis seisaks, kui saaks, siis istuks, kui saaks, siis lamaks." Mina ei usu lamavasse riiki, see oleks nagu igiliikuri leiutamine. Ilmselt pean oma kooliraha tagasi maksma (või küsima?), sest minu professorid õpetasid, et juba paar sajandit pidi Prantsuse Akadeemia uksel rippuma silt: „Perpertum mobile projekte vastu ei võeta!". Kuid inimloomus on visa, nüüd siis pakutakse järjekordset igiliikurit. Kuid raha pole asi iseenesest, raha pole mitte mingi sotsiaaltoetuste meede, raha on meie panuse mõõdupuu.
Arveametniku arvamus
Miks on kodanikupalk minu jaoks utoopia? Sest minu jaoks ei anna bilanss kokku. Ehk nii nagu ärimehed ütlevad, kõigepealt rehkenda näppude peal ja siis kui see kokku annab hakka „hekseldama" tabeleid.
Vaatame, mis meil välja tuleb. Tihti küsitakse, palju kodanikupalk maksab? Pole keerukas lihtaritmeetiliselt välja arvutada mida toob kaasa kodanikupalk: ameeriklased arvutasid, et see tooks kaasa 50% maksutõusu, šveitslased, et üle 25 miljardi frangi suuruse lisakulu aastas. Mõned on meil avaldanud arvamust, et võiks alata väikesest summast, no näiteks 50 eurost.
On seda palju või vähe? Nii ja naa, ilmselgelt ei ole see kooskõlas baassissetuleku mõttega. Liiga vähe. Kuid aastakulu oleks 789 miljonit, mis on meie ühisraha kasutuse mõttes päris palju. Kuna tegemist on meie ühisrahastusega, siis peame kohe küsima, kuskohalt me selle pea 800 miljonit ära võtame? Eks ole, polegi nagu kuskilt võtta, sest 50 euro puhul peaksid abivajajate summad ju säilima.
Mõned on avaldanud arvamust, et praegu saaks Eesti kodanikupalga suurus olla 250-300 eurot/kuus inimese kohta. Ei saa aru, sest maksma läheks see 4,73 miljardit. Rahandusministeeriumi riigieelarves loeme, et 2017. aasta riigieelarve tulude mahuks on planeeritud 9,48 mld eurot. Pool riigi eelarvest? Nii, et kodanikupalk kõigile ei tule kuidagi välja.
Me peame kogu selle kodanikupalga temaatika juures tõdema, et see ei ole mingi ulmeline raha, mis vedeleb keldrites, vaid meie eneste poolt maksudena kokku kantud raha. Me oleme kõik (kes töötavad) oma panuse sellesse ühisrahastusse andnud. Samuti peame me ühiselt otsustame, mida me selle rahaga teeme, kas investeerime turvalisusse, tervisesse ( et haigeid ei pea plaaniliselt operatsioonilt tagasi saatma), haridusse või ... laiali jagama kodanikupalgaks. Ka see on võimalik, kuid sellisel juhul tuleb kodanikul kõik teenused (julgeolek, haridus, tervishoid) osta oma raha eest - kodanikupalga eest. Niisama lihtne see ongi. Kas see on eduks ka vähemkindlustatutele? Julgen kahelda.
Just seepärast oli üllatav, et suurem osa Eesti elanikest oli mulluse Ühiskonnauuringute instituudi küsitluse järgi valmis tööst loobuma kui riik maksaks neile kuus 950 eurot. Kuhu on jäänud meie iseteadlik kangus, saavutusvajadus? Mis juhtuks kui 2/3 töötegijatest läheksid koju koti peale mediteerima?
Meie praegune tööjõuressurss on u 632 000 inimest Kui me nüüd kujutame ette, et töölkäijatest 2/3 muutuksid samuti ülalpeetavateks (u 400 000 töötegijat), siis selline ühiskond püsti ei seisa, see variseb kokku. Pole võimalik et 200 000 inimest peaksid üleval 1,3 miljonilist kogumit. Muidugi laekub makse ka teistest allikatest, kuid väärtuste loojaid jääb vaid 200 000 ehk iga töötegija katab enda vajadused ja peab üleval 5,5 mediteerijat. Ka sedapidi ei anna bilanss kokku.
Kodanikupalga sambad
Minu jaoks seisab kodanikupalga temaatika kolmel sambal.
Esimene sammas, lõputu õnne sammas
Kodanikupalga üks postulaate on see, et siis oleks inimene vaba, õnnelik ja stressitu. Jälle üks inimloomuse mittearvestamise näide. See, et keegi on sattunud valele töökohale ei tähenda, et ta ei peaks üldse töötama. Leidke endale õige tegevus. Pole andetuid inimesi, on vaid valed inimesed tegemas valesid töid.
Suurem osa meie tegevusest on kas tüütu või ebameeldiv, kuid just see, et üks väike osa on raskesti saavutatav, muudab elu elamisväärseks. Kui kõik oleks kogu aeg ninnu-nännu, siis oleks see ju tavaline tapeet. See pidev rahulolu/õnn muutuks pidevaks ... rahulolematuseks.
Teine sammas, töö lõpu teooria
Targad inimesed Milkeni instituudi globaalsel konverentsil prognoosisid, et tehnoloogia hakkab üle võtma peaaegu kõiki turge ja öeldi selgelt välja: automatiseerimine võtab üle ka valgekraede töökohti.
Niikaua kuni automatiseerimine ei puudutanud valgekraesid, polnud töökohtade kadu ka probleemiks. Kuid kui valgekraede tööd hakkab tegema hingetu maatriks, siis mida peaksid tegema töötud juristid või finantsistid? Sellest ka hirm. Hirm tuleviku ees. Kuid see on kujutlus lapikust, liikumatust maast - staatilisest süsteemist. Mõttepojukene, et „töö lõppeb ära" ja „riik maksab" kodanikule vaid elusolemise eest on sügavalt utopistlikud. Selle filosoofia järgi oleksime me kõik töötud mammutikütid.
Inimkonna edenemine on alati loonud uusi tarvidusi ja töökohti. Kuid siin peab ise kujutlusvõimet ilmutama ja uusi töid „leiutama". Mitte keegi teine ei tule meie eest seda tegema. Meie ise loome töökohti ja tööd.
Kui me nüüd tuleme oma mammutiküttide juurde tagasi, siis ei osanud meie esiesiesi-isad arvata, et nende tütrepojatütrepojadtütred tegelevad kunagi sellise „nõmedusega" nagu artiklite/raamatute kirjutamisega, filmide tegemisega jne. Nad ei teadnud isegi seda, et massimeedia saab olema. Külatargast ja muinasjutuvestjast piisas. Nad ei osanud kujutada, et elatuda võib murupügamisest, koerajalutamisest, telefonihelinate hulgimüügist või kunstripsmete hooldamisest. Osa neis kujutasid ette, et kui metsiku nisu rida leiukoha ja laagriplatsi vahel maha jäi siis võiks neid laagri ümber külvata. Lähem võtta. Tööle hakkas inimese laiskus ehk progressi mootor. Neist said maaviljelejad, seejärel karjakasvatajad, linnaehitajad ... kosmoselendurid. Kuid isegi esimesed põlluharijad ei osanud arvata, et seda tehakse tulevikus hoopis teist moodi, masinatega. Seega kogu inimkonna ajalugu ongi tekkinud ja kadunud töökohtade ajalugu. Miks peaks see protsess nüüd lõppema? Kui töötu mammutikütt leidis võimaluse edasi liikuda, siis miks meie kahtleme.
Teisalt, kui me kardame Masinate maailma, kus „pärisinimesele" enam kohta ei leidu, siis ei peaks me mitte lootma sellele, kuidas masinad meie eest töö ära teevad ja meie mittetegemisest laisaks ja lolliks muutume, vaid minema tagasi alet põletama ja metsa raadama. Mnjah, kuid alepõletaja ei saa mediteerida, seal on pikad ja väsitavad tööpäevad. Vaba mediteerimisaega ei jää.
Kolmas sammas: Soome dilemma
Tegelikult pole kolmas sammas vaid Soome sammas vaid kõigi nende süsteemide sammas, millised on suurte sünniaastakäikude, endise eduka majanduse, jäiga tööturu ning sotsiaaltoetustega enese mänginud väheneva, vananeva ühiskonnana nurka kinni. Nende süsteemide tulu ja kuluvajadus ei võimalda enam endist „heaolumudelit" jätkata. Tuleb teha muudatusi. Ebapopulaarseid muudatusi. Soome peaminister tõi tunamullu välja väga valusa tõe - Soome elab üle võimete, et Soome riigivõlg kasvab iga tund miljoni euro võrra, moodustades ca 98 miljardit eurot.
Soome rahandusministeerium sekundeeris prognoosiga, mille kohaselt võib see kasvada 2019 aastaks 124 miljardi euroni kui midagi põhimõttelist ette ei võeta. Valitsuse juhterakond lubaski uut poliitilist kultuuri, mida iseloomustavad "julged eksperimendid". Üks valimislubadusi oli kodanikupalk. Nojah, minu meelest on see rohkem kübaratrikk, kuidas kohe raha pakkudes kulukatest sotsiaaltoetustest vabaneda. Selles mõttes on naabrid õigel teel. Riik tuleb vormida võimalustele vastavaks.
Soomes arvutati välja kodanikupalga määr, mis oli 550-750 eurot/kuus, rahvas arvas, et alla 1000 euro on vähevõitu. Olen kindel, et kui pakkuda 1000, siis oleksime kuulnud, et alla 1500 euro mitte kuidagi ei saa. Nüüd on siis lepitud kokku 560 eurot/kuus. Eks näis, kas Soomel see trikk õnnestub? Arvan, et nende jaoks, kes tööd leida tahavad (u 10-20%?) see süsteem isegi toimib, ülejäänud ... Kuidas mõtleb seda töötute sotstoetuste kübaratrikki laiendada kogu ühiskonnale rinnalastest kuni miljardärideni ei kujuta ette. Edu neile, kuid ... Kuid nende ja meie olukord on täiesti erinev, sest nemad tahavad vabaneda ülejõukäivast kohustusest, meie puhul tähendaks see sisenemist ühiskonda ... hävitavasse kaosesse. Ettevaatust.
Aga õnneks mitte kõik ühiskonnad ei unele koti peal mediteerimisest, osadel on rohkem eneseteostuse usku. Šveitsi referendumil ilmnes, et 77% hääletanutest ei olnud nõus kodanikupalga kehtestamisega. Ei nõustunud, et neile makstakse 2250 eurot kuus tööl mittekäimise eest. Väga tark ja enesekaitseline otsus. Hea eeskuju, mille poole püüelda.
