Tapja-aprillile järgnes naftaturul stabiilsus. Kas see on vaikus enne järjekordset tormi?

 (9)
Tapja-aprillile järgnes naftaturul stabiilsus. Kas see on vaikus enne järjekordset tormi?
Mart RaamatFoto: erakogu

Negatiivseks langenud naftahind, ületootmine, jaht mahutitele ja lõpuks kärbe ja taastumine - naftaturg elas hiljuti üle ennenägematuid segadusi. Tasapisi on nõudlus taastumas ning oma tootmist on asunud piirama suured naftariigid - seega justkui tundub, et turud on liikumas uude ja stabiilsemasse faasi. Teisalt tekitab näiline stabiilsus küsimuse, et kas globaalsel turul on tegemist vaikusega enne tormi?

Poolteist kuud tagasi erutasid uudised ajaloolisest nafta maailmaturuhindade kollapsist ühtviisi nii ekspertide, ajakirjanike kui ka laiema avalikkuse meeli. Aprilli keskel, kui USA West Texas Intermediate (WTI) naftaindeksiga kaubeldi negatiivsete hindade juures, olid piiratud üle poole maailma elanikkonna liikumisvõimalused. Tasapisi on nõudlus taastumas ning oma tootmist on asunud piirama suured naftariigid - seega justkui tundub, et turud on liikumas uude ja stabiilsemasse faasi. Aus on küsida, et kuidas mõjutas tapja-aprill Eesti kütuseturgu ning meie transiidisektorit. Teisalt tekitab näiline stabiilsus küsimuse, et kas globaalsel turul on tegemist vaikusega enne tormi?

Jaht nafta hoiukohtadele

Üheks põhjuseks, miks WTI indeks aprillis punasesse kukkus oli turuosaliste hirm selle osas, et USAs saavad otsa võimalused musta kulla füüsiliseks hoiustamiseks. Hoiukohtade puudus mõjutas eriti valusalt just WTId ja teisi jäigema tarneahelaga naftaindekseid (näiteks ka Venemaa peamist Uurali blendi). Nii pidasid kõik turuosalised rahvusvahelist jahti hoiustamiskohtadele, et ületootmise all ägavalt turult üleliigseid naftasaaduseid hoiule suunata.

Eestis on naftatransiidi kuldajastu pärandiks mahutipark, mis suudab hoiustada kuni 3 miljardit liitrit erinevaid vedelkütuseid. Kuigi transiidi tippajaga võrreldes on mahud vähenenud, ei saa öelda, et transiidiäri täielikult katkenud on: kui siseriiklikult tarbitakse aastas ca 1,1 miljardit liitrit mootorikütuseid, siis Eestisse imporditakse kütuseid umbes neli korda rohkem. Suur osa nendest liigub siit uuesti ekspordina välja. Seega kasutavad mahutiparki nii koduturgu varustavad kütuseettevõtted kui ka globaalsel kütuseturul tegutsevad vahendajad.

Kui veebruari väliskaubandusstatistika raporteeris ekslikult, et Eestisse oli imporditud suures mahus koduturulgi kasutatavat mootoribensiini 95, siis viimaste kuude indikatsioonid näitavad, et globaalsed turuosalised on aktiviseerunud ja Eestisse imporditud naftasaaduste mahud on hüppeliselt kasvanud.

Maksu- ja tolliameti laoarvestuse järgi sisenes näiteks aprillis Eestis aktsiisilattu 75 miljonit liitrit mootoribensiini 95 - siseriiklikult tarbitakse selline kogus tavapäraselt 5 kuu jooksul. Mais jätkunud sarnane trend annab tugeva aluse eeldamaks, et naftasaadustega kauplejad kasutavad Eesti kütusemahuteid sooviga hoiustada aprillis-mais mootoribensiini odavmüügi korras ostetud kütusepartiisid. Millal ja kuhu need kütusekogused müüakse, on praegu võimatu hinnata.

Igal juhul pole Eesti kütusemahutid viimase kümnendi jooksul olnud nii atraktiivsed rahvusvahelise toornafta ja lõpptoodete turuosaliste jaoks kui täna.

Kütuse hinnakujundamise keerulised valemid

Kuigi toornafta hinnaindeksid annavad indikatsiooni maailma naftaturu „tervise" osas, siis tarbijatele kõige tähtsamat aspekti, ehk hindasid tanklas mõjutavad meie jaoks Rotterdami sadamas kaubeldavate lõpptoodete hulgihinnad.

Hinnad on suuresti mõjutatud konkreetse kütuse nõudluse ja pakkumise tasakaalust. Koroonakriisiga rakendatud liikumispiirangud Euroopas ei mõjutanud võrdselt kõigi kütuste tarbimist - eriti valusalt sai transpordisektoris pihta just eraisikutel baseeruv mootoribensiini tarbimine.

Tavapäraselt on mootoribensiini hind Euroopa hulgiturul kallim kui diislikütusel kuna seda toodetakse toornafta kergematest ja kallimatest fraktsioonidest. Seoses drastilise nõudluse kadumisega langesid mootoribensiini hulgihinnad suurusjärgu võrra rohkem ning olid kahe viimase kuu jooksul madalamad kui oma raskemal vennal. Diislikütuse tarbimist toetas riikide soov iga hinna eest hoida majandust toimimas ning suured tarbijad - kaubavedu ja põllumajandus - said ka koroonakriisis edasi toimida.

Kui fossiilsete lõpptoodete hulgihindade odavnemist saab mõõta kordades, siis biokütuste hinnad alanesid märgatavalt vähem - ainult kuni kolmandiku võrra. Kuna Eesti on riiklikult sätestatud lõunanaabritega võrreldes märksa kõrgemad keskkonnanõuded kütusesektorile, siis on viimastel kuudel need otsused tavapärasest veelgi enam mõjutanud tanklate kütusehindu ning biokütuste osakaalul on olnud suurem roll lõpphinna kujunemisele.

Kaua igatsetud stabiilsuse ootuses

Pärast naftahinna tormilisi kuid lepiti aprillis kokku massiivne ajalooline tootmiskärbe, mille osalised on nii naftakartell OPEC, selle liitlased kui ka grupist välja jäävad naftatootjad. See aitas kaasa naftahinna tõusule. Sealjuures on tootmiskärbetest peetud kinni üsna edumeelselt - OPEC on de facto vähendanud mais tootmist 74% lubatud mahust.

Kuigi OPECi liikmetest pole Nigeeria ja Iraak lubatud mahus tootmist kokku tõmmanud, siis grupi liider ja maailma suuruselt teine naftatootja Saudi Araabia on oma toodangut vähendanud isegi rohkem, kui algne kokkulepe seda nõuab. Saudide kuningakoda on ilmselgelt mures, et mis mõju avaldab vähenev naftatulu ühiskonna stabiilsusele ning seetõttu ollakse valmis toetama hindade taastumist. Enneolematu sammuna suurendas monarhia hüppeliselt makse ja vähendas kulutusi, et naftarahadega ülenuumatud riigieelarve defitsiiti veidikenegi vähendada.

Turuindikatsioonid USAst näitavad samuti, et madal hind ja piiratud hoiustusvõimalused on pidurdanud maailma suurima nafta tootjariigi kildanafta pumpamist - kogutoodang on vähenenud ca 12,5%. Teiselt poolt oma hindade taastumisele positiivset mõju taastärkav nõudlus: näiteks Hiina puhul on naftatarbimine taastunud praktiliselt eelmise aasta tasemele.

Ragistamine suurte tootjariikide vahel ilmselt siiski päris läbi ei ole - viimane uudis võitlustandrilt annab märku, et Venemaa on saudidelt agressiivselt võtmas ära turuosa Hiinas. Kuigi OPECi lähedase võitluskaaslasena peeti kinni oma lubadustest piirata naftatootmist, siis riigifirma Rosnefti võimukas juht Igor Sechin on olnu vastu igasugustele tootmiskärbetele.

Rosnefti ärimudeliks olevate pikaajaliste tarnelepingute täitmine saab tootmiskärbete puhul eriti valusa löögi ning kuna Sechinil on märkimisväärne mõjuvõim ka Kremli riigikoridorides, pole täpselt veel teada, mis on Venemaa strateegia edasiste piirangute osas. Huvitava uudise kohaselt peatab Venemaa rafineeritud naftatoodete impordi oktoobrini - lüke on vajalik selleks, et toetada siseriikliku mootorikütuste tarbimise vähenemise tõttu hinge vaakuvat kodumaist rafineerimissektorit. See aga lisab ka meie piirkonna lõpptoodete turule üsna palju ebakindlust ja segadust, sest varasemalt vene turule mõeldud kütusekogused peavad lähikuudel endale leidma uue sihtturu.

OPECi kohtumine oma lähimate partneritega toimub juba sellel neljapäeval ja turud ootavad indikatsiooni, mis plaanid on kartellil seoses edasiste tootmismahtudega - seni on indikatsioonid kokkuleppe saavutamise osas positiivsed. Kui suudetakse vältida märtsi kohtumise fopaad, siis võib kaua igatsetud stabiilsus naftaturgudel jälle sammu võrra lähemal olla.