Tappes Hodorkovski, tapab Venemaa iseenda
Sõjal mitu eesmärki
Venemaa sõjas Jukosega on rohkem kui üks eesmärk. Putin pidi enese kehtestamiseks oligarhidele näitliku õppetunni andma ning valis selleks Hodorkovski ja Jukose. Hodorkovskile oli see karistus poliitilise tegevuse eest ? ning sedasorti süüd Kreml lihtsalt trahviraha vastu ei lunasta, vaid läheb lõpuni.
Putin on võimuvertikaali, nagu seda Venemaal nimetatakse, ehk autoritaarse riigikorra kehtestamisega lõpusirgel. Jäänud on veel vaid kuberneride valimiste asendamine määramisega ning tegeliku üheparteisüsteemi põlistamisel, mis juriidiliselt ometi näiks erakondade paljususega demokraatiana. Sellel vertikaalil mingeid kandvaid põikpuid ette nähtud ei ole.
Et võimuvertikaal hästi töötaks, peab analoogilise ülesehitusega olema ka majandusstruktuur. Osaliselt said Hodorkovski ja Jukos karistada just selle vajaduse tõttu. Vene majanduse uueks võimuvertikaaliks on ette nähtud Gazprom. Kusjuures mitte ainult riigisiseselt, vaid üleeuroopaliselt ja soovitavalt siiretega Aasia suurtesse majandustesse.
Gazprom on gaasimonopolist, kuid kogu tänavuse aasta on Putin meisterdanud Gazpromi külge ka naftaharu. See pole olnud lihtne, sest ka Gazpromi üle pole riigi kontroll täielik ning seda juhtivad ametnikud on suutnud monopoli struktuuri küllalt keeruliseks ajada. Selleks, et kontserni tütarettevõte Gazpromneft saavutaks liidrikoha riikliku ja erakonkurentsiga naftaturul, ei piisanud väiksemate riiklike naftatootjate ja müüjate mehaanilisest liitmisest Gazpromi külge. Jukosest mööda poleks see aidanud. Veel vähem mõtet oleks olnud kõigi riigile kuuluvate naftatootjate ning töötlejate ühendamisel. Nii tekkival kompaniil poleks samuti olnud mingeid väljavaateid erakompaniidega võistelda.
Pealegi, nagu on selgunud, tavatseb valitsus endale kuuluvate kompaniide väärtust tegelikkusest tunduvalt suuremaks hinnata. Kontrollpaki omandamiseks Gazpromis on vaja juurde 10,74% aktsiaid. Selleks otsustati Gazpromi külge aktsiavahetusega liita riiklik naftatootja Rosneft. Riik loodab ja vajab oma hindajalt 2K Audit Rosnefti väärtuseks vähemalt kaheksa miljardit dollarit (96 miljardit krooni). Rosnefti Gazpromi tellimusel hinnanud investeerimispank Dresdner Kleinwort Wasserstein aga pakkus ettevõtte väärtuseks maksimaalselt kuus miljardit (72 miljardit krooni).
Kõigile takistustele vaatamata läheb Kreml brutaalselt oma teed. Juganskneftegazi oksjon toimub ja seal saavutab (soovitavalt alghinnaga) võidu Gazprom. Et halb mäng natukenegi ilusam välja paistaks, teeb Putin tehingu ümber suurejoonelist poliitilist show?d. Pärast seda, kui Gazpromnefti juht Sergei Bogdantšikov novembri lõpul Gazpromi ostusoovi ametlikult teatavaks tegi, toodi areenile majandusminister German Gref, kes majandus-
arengu ministrina ning Gazpromi direktorite nõukogu liikmena nii riigiduumas kui ka meedias kaks päeva seletas, et keelab valitsuse nimel gaasimonopoli sekkumise naftaärisse. Pärast järjekordset Kremlis käiku aga tunnistas Gref (oodatult), et on oma veast aru saanud ning tema taha Gazpromi sõit seisma ei jää.
Oksjoni ilu mõttes on siiski vaja peale Gazpromi ka teist pakkujat. Lääne kompaniisid nende ärieetika võistlema ei luba. Moraalsest survest vabadena aga on oma himu ilmutanud nii Hiina kui ka India riiklikud nafta- ja gaasikompaniid (CNPC ja ONGC). Ja siin tuleb mängu taas geopoliitika.
Hiljutisel visiidil Indiasse julgustas president Putin hindusid kindlasti osalema ? mõnede analüütikute hinnangul ei saa välistada ka Gazpromi ja hindude strateegilist partnerlust pärast oksjonit (Kaug-Idas juba koostööd tehakse). India ONGC pole ainult varumängija, vaid ka vastukaal Hiina majandusliku (ja poliitilise) mõju tugevnemisele Aasias.
Kuni tehingute katkestamiseni suvel oli Juganskneftegaz Venemaa suurim naftaeksportöör Hiinasse. Putini loogika järgi peab eksport olema allutatud riiklikule kontrollile. Putin lükkas sügisel Hiinat külastades tagasi hiinlaste pakkumise rajada Siberist Hiinasse uus naftatoru. Hiinlaste katsed omandada osalusi Venemaa naftakompaniides on seni läbi kõrvetatud, viimati Slavnefti aktsiate oksjonil. Üldlevinud arvamuse kohaselt ei luba Putin (kasutades selleks monopolidevastase ameti või mõne muu riigiameti käsi) hiinlaste CNPC-d oksjonile nüüdki. Pealegi, Hiina ?hegemonismi? tasakaalustamiseks on N Liit (ja tema järglane Venemaa) Indiat kasutanud järjepidevalt juba üle 40 aasta.
Ühemõtteline hinnang
Kuigi Jukos läheb arvatavasti oksjonijärgsel päeval likvideerimisele, kavatsevad firma juristid oksjoni õiguspärasuse ja tulemuse igal juhul vaidlustada. Kui kõigi lääne kompaniide meelest on see ostmisel täiendav risk, siis Gazpromi see mõistagi ei heiduta. Kuni asi piirdub Venemaa kohtutega, on tulemus ette teada. Jukose seni kümned hagid ja kaebused on saanud Moskva kohtunikelt iga kord kiire ja ühemõttelise hinnangu ? tagasi lükatud.
Erinevalt kõigist teistest ei pea Gazprom kartma riigi maksuametilt üha uusi maksunõudeid. Üksmeelselt arvavad Venemaa eksperdid, et kohe pärast Juganskneftegzi üleminekut Gazpromile katkeb maksu-ameti aktiivsus ning kuigi see on seaduste piires keerukas ettevõtmine, võivad vaikselt kaduma hakata ka juba esitatud miljardinõuded.
Kogu Jukose afääri teeb eriliseks asjaolu, et Kreml ei mängi ainult ühe ettevõtte ning ühe ?poliitikasse sekkunud oligarhiga?. Kaalul on kogu Venemaa majandus, mis teatavasti on traditsiooniliselt ühekülgne (mistõttu Hiina võimude poolt ettevõtluses kasutatavad jõu-võtted siin kõrvutuseks ei sobi). Toorainete eksport moodustab üle poole Venemaa koguekspordist. Venemaa eelarvetulud on otsesõltuvuses naftadollaritest.
Tuludollarid lähevad tühja
Venemaa pole vaatamata IMF-i ja Maailmapanga tungivatele nõudmistele ühtki kõrgest naftahinnast tingitud tuludollarit majanduseformidesse investeerinud. Reserve kogutakse ja nende üle ollakse valitsuses ning Venemaa Keskpangas uhked, kuid reservide tagasitoomine majandusse pole kiirkorras võimalik.
Venemaa paradoksina pole nafta kõrge hind majandusele kasulik, sest pigem takistab
struktuurseid muutusi kui soosib neid. Headel aastatel lisab naftabarreli hinnatõus ühe dollari võrra keskmise planeerituga võrreldes 0,35% SKT-d ning lubab president Putinil unistada SKT kahekordistamisest kümne aastaga. Naftadollarite ärakukkumine aga viib riigi kohe kriisi, nagu juhtus 1998 ja oli lähedal 2002. aastal. 2005. aastaks ennustavad uut sügavat kriisi ka presidendi enda (eks)majandusnõunikud. Ja seda juba nafta hinnast hoolimata.
Venemaa ei suuda sel aastal jääda kavandatud inflatsiooninormi (kümne protsendi) piiresse, aasta lõpuks koguneb arvatavasti 11,5?12%. Aga ka majanduskasvu eesmärke ei täideta (plaan ? 6,9%, valitsus alandas prognoosi detsembri alguses 6,8%-le, kuid eksperdid pakuvad tulemuseks maksimaalselt 6,4?6,5%). Tööstustoodangu kasv on juba suvest saadik pidurdunud (aasta kasv tuleb ligi 6%, kuid seda peamiselt esimese poolaasta arvel). Riigi ahnus naftamajanduse maksustamisel on viinud tootmise vähenemiseni vaatamata kõrgele nõudlusele maailmaturul.
Rubla devalveerimisega saavutati Venemaa tööstuse ekspordile 1998/99 ajutine konkurentsieelis. See lõppes hindade kriisieelsele dollaritasemele jõudmisega tänavu mais. Dollari nõrgenemine on omakorda järjekindlalt kasvatanud rubla reaalkurssi.
President Putin põhjendab lubatust kõrgemat inflatsiooni just naftadollaritega. Keskpangale on antud korraga käsk ohjeldada inflatsiooni ning suruda alla rubla liiga kõrge kurss. Kuid inflatsiooni allikas pole olnud nafta, vaid hoopis riigi tariifipoliitika, eeskätt Gazpromi kaudu teostatav (bensiini hind on toiduainete kõrval ainus, mille kasv mahub lubatud kümne protsendi piiresse). Naftaäri Gazpromi kontrolli alla mängimine tekitab monopoli, seega tariifid jne ka naftaäris ? vaatlejad on veendunud, et Gazprom ei piirdu Juganskneftegaziga, järgmistena on neelamise järjekorras Sibneft ja Surgutneftegaz. Gazprom ajab juba siirdeid ka elektroenergeetikasse Venemaa ühtse energiasüsteemi aktsionärina.
Gazprom on ?pehme imperialismi? kursil Venemaa peamine poliitiline tööriist, millega mõjutada riikide käitumist. Gaasi valdkonnas on kontrolli all peaaegu kogu Kesk- ja Ida-Euroopa, samuti Kesk-Aasia ja Kaukaasia. Kui lisada naftamonopolism ning elektrimajandus, polegi Venemaal lähiajal tuumarelvaga ähvardamist vaja, ?partnerite? vastutulelikkuse saavutamiseks piisab riiklikust energiapoliitikast ehk Gazpromist. Kui muidugi enne selle hiilguse saavutamist kogu Venemaa majandus järjekordselt kokku ei kuku. Ülimalt tõenäoline on, et kukub.
Gaasimonopol Jukose üksuse klaperjahil
?? Juganskneftegaz kuulub 100% Jukosele ning toodab 62% kogu kontserni naftatoodangust (2004. a plaan 50 mln tonni naftat). Firmale kuulub 73% valdusfirma tõendatud naftavarudest valdavalt Lääne-Siberis.
?? Eelmise nädala seisuga on föderaalne maksuamet Jukosele kokku esitanud maksunõudeid 25,6 miljardi dollari eest. Neist neli miljardit dollarit on Jukos tänaseks välja maksnud. Koos eelmisel nädalal saadud maksunõudega 2003. aasta eest (1,2 miljardit dollarit) on Juganskneftegazi väidetav maksuvõlgnevus 5,1 miljardit dollarit. Valdusfirma summaarne maksuvõlgnevus 21,6 miljardit dollarit on ligikaudu võrdne Venemaa 2005. aasta riigieelarve riigikaitsekulutuste summaga ning ületab 40% eelarvelisi tervishoiukulusid.
?? Riigile kuulub 38,37% Gazpromi aktsiatest ning riigile kuuluvale Rosgazifikatsiale 0,9%. Gazpromi koguväärtus Venemaa börsisüsteemi RTS järgi on 65 miljardit dollarit, viimase pool-aasta vältel kaubeldud ADR-ide keskmise hinna järgi arvestatult aga 78,2?80,5 miljardit dollarit. Gazpromi summaarne võlakoormus pärast Juganskneftegazi ostu ning Rosnefti ühendamist ulatub 35?37 miljardi dollarini.
?? Gaasimonopoli Gazpromi 2003. a puhaskasum oli 5,6 miljardit dollarit, 2004. a esimese poolaasta puhaskasum 3,2 miljardit dollarit. Käesoleva aasta plaan on toota 545 mld kuupmeetrit maagaasi ja 11 miljonit tonni naftat. Kontserni 2005. aasta investeeringute plaan oli enne Juganskneftegazi ostmise kavatsust kaheksa miljardit dollarit. Jugansneftegazi ost kavatsetakse finantseerida Venemaa ajaloo suurima, kümne miljardi dollarilise sündikaatlaenu abil (Deutsche Bank, ABN AMRO, BNP Paribas jt).
