Kuid kuidas võiks jaekaubandus sõltuda kogu ülejäänud majanduse jahtumisest? Tuleb kindlasti vahet teha kahel jaekaubanduse grupil - "asjad, mida me vajame" ja "asjad, mida me tahame".

Esimene grupp on sisuliselt olmekaubad - pesupulber, hambapasta, piim, leib jne. Neid tarbitakse ka siis üsna samas mahus edasi, kui majandus jahtub.

Kuid "asjad, mida me tahame" on selline tarbekaupade ja teenuste grupp, mida püksirihma pingutamise käigus on võimalik tarbimata jätta - riided, olmeelektroonika, turism ja muidugi ka autod.
Kuid just see "luksustarbimine" on viimastel aastatel võimsalt buuminud, selles vallas tegutsenud jaekaupmehed on näidanud väga tugevaid kasvunumbreid nii käibe kui ka kasumi vallas.

Lepiku ja Kose hinnangul jahtub koos majandusega tuntavalt ka n-ö luksustarbimise maht. Suur osa sellisest tarbimisest on tehtud laenurahaga ning kui vaadata Eesti majandust laiemalt, siis selline tarbimise maht pole jätkusuutlik - jahtuva majanduse tingimustes tuleb kusagilt hakata kokku hoidma.
Kuid kui tarbija jahtub, siis koos sellega jahtub ka sellise jaekaubanduse maht ning ilmselt saab isegi olema päris raske 2007. aasta käivet hoida. Saabub tarbimispohmell.