Miks käib tselluloositehase ehitamise ümber juba mitmendat kuud vaidlus? Kas inimesed on tõesti „lihtsalt kõige vastu“ ja eitavad igasugust arengut?

Lihtne vastus on: sest otsus suurtehase eriplaneering algatada võeti nii valitsuses kui ka riigikogus vastu kiirustades, jõudmata põhjalikult süüvida võimalikesse ökoloogilistesse ja sotsiaalmajanduslikesse probleemidesse. Tartu apelli töörühm tunnustab Vabariigi Valitsust valmisoleku eest samm tagasi astuda ja tehtud otsus uuesti üle vaadata. See näitab riigimehelikkust ja hea valitsemistava järgmist.

Kust aga probleemid alguse said ja mis võiks olla õppetund?

Avalikkuses on üles kerkinud hulk küsimusi, millele Tartu apelli töörühm on püüdnud vastuseid leida ning tähelepanu juhtida. Paraku on rahuliku, argumenteeritud arutelu asemel tekkinud vastasseis, mis ei ole kellegi huvides, ning levima on hakanud hulk eksitavaid sõnumeid.
Järgnevalt kommenteerime meedia kaudu levinud eksiarvamusi.

1. Kas tegemist on ainult Tartu probleemiga?

Vastus: tegemist on kogu Eesti probleemiga, küsimusega Eesti keskkonnast ja heast valitsemistavast.

Kui investorid tulevad valitsuse juurde äriplaaniga, millele küsivad suurt toetust, oleks loogiline kõigepealt täpsustada asjaolusid ja teha kindlaks, kas ettevõtjate äriplaan on kooskõlas Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu seadustega. Keskkonnaministeerium, kellele on hästi teada, et Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi (2000/60/EÜ) täitmine on kohustuslik, on aga eiranud asjaolu, et projekt läheb vastuollu seadusega, mis kohustab Eestit veekogude kvaliteeti parandama.

Kahetsusväärselt jäi valitsus nõusse ka investorite ettepanekuga algatada tehase ehitamiseks eriplaneering, kuigi põhimõtteliselt on see meede ette nähtud riiklikult tähtsate, riigikaitseliste või infrastruktuuriga seotud objektide jaoks. Tekib küsimus: kas sedasama võiks nüüd nõuda ka teised äriettevõtted? Riigi eriplaneeringu algatamist ühe erainvestori huvides on kritiseerinud ka ekspeaminister Andrus Ansip.

Majanduse edendamise nimel otsustati nii valitsuses kui ka riigikogus üle libiseda heast valitsemistavast, mis nõuab läbipaistvust, avatust, kõigi poolte ära kuulamist ja sisulist diskussiooni. Et välistada tõrked tehase rajamise protsessis, otsustati investorite ettepanekul algatada riiklik eriplaneering. Aasta jooksul vähehaaval kogunenud info põhjal on selle sammu taga raske näha muud kui soovi Tartu, Tartumaa omavalitsuste ja kogukonna sõna kaalu olulisel määral vähendada, nagu näitab ka praeguseks kujunenud olukord.

Mitte ainult valitsuserakonnad, vaid kõigi erakondade esindajad hääletasid seadusemuudatuse poolt, mis lubab erainvestoril maksta eriplaneeringuga kaasnevate uuringute eest. Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid väljendas oma 2. mail 2017. saadetud kirjas Riigikogu esimehele seisukohta, et menetlus ei vastanud läbipaistva, üksikasjaliku ja kaasava seadusmenetluse ega hea õigusloome nõuetele. Eelnõud on kritiseerinud ka riigikontrolör Alar Karis.

Seadusemuudatused võeti vastu ja riigi eriplaneering algatati 2017. aasta kevadel nii kiiresti – vähem kui kuu jooksul –, et isegi kohalik omavalitsus ei jõudnud reageerida, rääkimata kodanikkonnast.

2. Kas Tartu apellid põhinevad valeväidetel?

Vastus: Tartu apelli töörühma (kuhu kuuluvad ülikoolide teadlased ja linnakodanikud) eesmärk on olnud avalikkust teaduspõhiselt informeerida ja ohtudele tähelepanu juhtida.

Üks näide: Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv kohustab Eestit Emajõe ja Peipsi seisundit parandama. Olemasolevad uurimistulemused, sh ka Riigikontrolli 2012. a. raport riigikogule lubavad ühemõtteliselt väita: et veemajanduskava järgida, ei saa lubada reostuse lisandumist. Suure tselluloosivabriku ehitamine Emajõe piirkonda ei tee vee kvaliteeti paremaks.

"Meil on alust arvata, et tehas suudaks tegutseda kooskõlas piirmääradega,“ väidavad EstFor Invest OÜ esindajad Aadu Polli ja Margus Kohava 4. juuni EPL-s. Ent ka kaasaegsed ja parimat võimalikku tehnoloogiat kasutavad tehased (sh Äänekoski tselluloositehas Soomes), mis võivad töötada isegi allpool EstFor Invest OÜ välja toodud saaste piirmäärasid, tooksid planeeritava mahu juures kaasa saastehulga, mis ületaks praegu Tartu linnast tulevat heidet mitmeid kordi. Lisaks eralduvad pleegitatud tselluloosi tootmisel heitvette mitmed akumuleeruvad mürgised ühendid, seda ka parima teadaoleva tehnoloogia kasutamisel. Sellise heite laskmine Emajõkke ja Peipsisse halvendaks nende veekogude ökoloogilist seisundit ja on eelnimetatud raamdirektiiviga vastuolus.

Nüüd on investorid esitanud täpsustatud plaani, pakkudes tehase asukohaks välja Tabivere, mis jääb Tartust 21 km kaugusele. Paraku ei muuda see probleemi olemust, sest tehase heitvesi läheks ikkagi Emajõkke ja Peipsisse. Jätkuvalt põhjustaks tehas väga suurt survet just Lõuna-Eesti metsadele.

Märgime ka, et EstFor Invest OÜ on oma tegelikest plaanidest seni vähe avaldanud, endiselt pole teada ei tehnoloogia ega ka rahastamisallikad.

3. Kas Tartu apelli töörühm on „tehasevastane"?

Vastus: apellid ei ole "tehasevastased", kuigi apelli töörühma niimoodi pidevalt sildistatakse. Töörühm peab väga oluliseks innovaatilise, jätkusuutliku ja säästliku tööstuse arendamist, mis on kooskõlas ka säästva arengu kavaga. Apellid on kirjutatud konkreetse eriplaneeringu asjus, küsides, kuidas ja mil moel Eestis keskkonnaohtlikke äriettevõtteid planeeritakse.

4. Kas tehase asjus valitseb teadmatus?

"Tartu linna ja sealsete poliitikute ning inimeste vastuseis EstFor-ile on arusaadav, sest valitseb teadmatus," on öelnud majandusminister Kadri/ Simson.

Vastus: Tartu apelli töörühm, Tartu volikogu ja linnavalitsus on end põhjalikult kurssi viinud. Oleme alates jaanuarist 2018 korduvalt kohtunud Tartu linnavalitsuse ja volikoguga, et tehasega seotud riskidest rääkida – rõhutame, teaduspõhiselt ja argumenteeritult. Töörühm kirjutas läbi kaalutud avaliku pöördumise Tartu linnapeale, linnavalitsusele ja volikogule, nn Tartu apelli, milles selgitasime kavandatava tehase ohtusid ning kutsusime üles eriplaneeringut peatama.

End teemaga kurssi viinuid on aga palju rohkem. Pöördumisele kirjutas alla üle 8000 inimese ja see anti koos allkirjadega üle Tartu volikogu erakorralisel istungil 7. märtsil 2018. Samal istungil võttis volikogu vastu otsuse uute asjaolude ilmnemise tõttu nõuda valitsuselt eriplaneeringu lõpetamist. Kahjuks ristiti volikogu üksmeelne ja argumenteeritud otsus „tartlaste hüsteeriaks“ ainult sel põhjusel, et istungisaalis oli ka mõni emotsionaalsem inimene. Valitsus teatas Tartu volikogu otsusele vastuseks, et eriplaneeringuga tuleb jätkata ja läbi viia uuringud.

Tartu apelli töörühm on seetõttu kohtunud riigihalduse ministri, keskkonnaministri ja õiguskantsleriga, selleks põhjalikult ette valmistudes ja kirjalikud memod esitades. Oleme kuulanud EstFor Invest OÜ kõneisikute esinemisi nii kohapeal kui veebi vahendusel ja vaaginud nende argumente. Töörühm on valitsust informeerinud võimalikest ohtudest ja positiivsetest tulevikuvisioonidest ning valmis ka edaspidi nõuga abiks olema.

5. Kas vastab tõele, et tartlased on igasuguste uuringute vastu?

Vastus: rõhutame, et Ida-Eesti vesikonna kohta on meil juba olemas piisavalt uuringutulemusi, mille põhjal saab langetada informeeritud otsuse. Euroopa Liidu tasemel on teada Peipsi ja Emajõe halb seisund. Samuti jäävad kavandatava tehase mõjualasse Natura 2000 alad (Alam-Pedja, Peipsiveere, Kärevere, Ihaste-Ropka), mille kahjustamine tuleb samuti vastavalt Euroopa Liidu õigusele ettevaatusprintsiibi alusel välistada.

Kuna mittesaastavat tselluloositehast pole olemas, ei saa ka uued uuringud anda positiivset tulemust. Rahandusministeeriumis koostatud lähteseisukohad ja mõjude hindamise väljatöötamise kavatsus on paraku puudulik dokument: selles ei ole vajalikul määral arvestatud juba teadaolevaid aspekte. Kuna lähteseisukohad on puudulikud, ei ole tõenäoline, et valitsuse algatatud uuringud hajutaksid põhjendatud kahtlusi kavandatava tehase tegelike mõjude kohta.

Murelikuks teeb, et juba aasta tagasi, mais 2017, kuulutas Eesti looduse kaitsmise eest vastutav valitsusasutus – keskkonnaministeerium – välja riigihanke uurimaks, millised on võimalused taotleda Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivile erandit. Võimalusele erandit taotleda on riigikogu keskkonakomisjonis esinedes viidanud ka EstFor Invest OÜ nõunik Juhan Ruut.

6. Kas eriplaneeringu lõpetamine annaks ettevõtjatele signaali, et ettevõtlus pole soositud?

Vastus: tegemist on visalt levitatava arvamusega, mille eesmärgiks tundub olevat tehast praeguse plaani kujul läbi suruda.
Eriplaneeringu lõpetamine annaks ettevõtjatele signaali, et oma ettevõtlust tuleb arendada läbipaistvalt, vastutustundlikult ning kohaliku kogukonnaga aru pidades ning arvestades.

Eriplaneeringu jätkamine annaks avalikkusele signaali, et maagiliste numbrite nimetamisega – näiteks üks miljard – on võimalik valitsust ja riigikogu nõusse saada seadusi muutma ja tegema suuri lisainvesteeringuid ühe ettevõtte toetuseks maksumaksja raha eest. Ettevõtjatele annaks see signaali, et suure rahaga on võimalik saada konkurentsieeliseid. Kumbki neist signaalidest ei peaks olema Eesti riigi huvides.

Lõpetuseks

EstFor Invest OÜ algatus on ka kasu toonud. Väga paljud Eesti inimesed on end ökoloogiliselt harinud, et kõnealusel teemal oma seisukoht kujundada. Järgmisel korral ei saa investorid enam loota sellele, et piisab juriidilisest ettevalmistusest ja lobitööst valitsusega: projekti peab ka avalikkusele ausalt selgitama ja põhjendama. Üha kasvav toetus eriplaneeringu lõpetamisele näitab, et Eesti inimesed on keskkonnatundlikud, haritud ja süvenemisvõimelised.

Riigimehelik on algset info vähesust tunnistada. Kui on näha, et tehas on kasumlik vaid neil tingimustel, mis ei ole Eestile vastuvõetavad (asukoht haavatava Emajõe ääres, heitvesi suubub madalasse, aeglase veevahetusega Peipsisse), tuleb otsida uusi võimalusi, mitte vanast plaanist meeleheitlikult kinni hoida. Ühe tselluloositehase ehitamine ei ole Eestile elu ja surma küsimus, vaid ainult üks võimalus paljudest, kuidas puitu ka tegelikult väärindada. Meil on ühe eraettevõtte loodetavast kasumist kujunenud aga riiklik küsimus, mis hoiab tervet valitsust pinge all, ajakirjandust võitluses ja inimesi mures.

Majandus ei ole sõltumatu keskkonnast, kus ta toimib – ükski ettevõte ei tohiks ületada keskkonna taluvusvõimet, see läheb meile kõigile liiga kalliks maksma.

Allakirjutanud: Peeter Hõrak, Tiia Kõnnussaar, Asko Lõhmus, Ülo Mander, Raul Rosenvald, Kadri Siibak, Virve Sõber, Kristjan Zobel, Asko Tamme, Marju Unt