Tartu diooditegija trügib ainulaadse tehnoloogiaga maailmaturule


Pärast aastatepikkust arendustööd valmistub Tartu firma Clifton paiskama maailmaturule sadu tuhandeid kõrgtehnoloogilisi pooljuhtlüliteid.

Need ületavad omaduste ja hinna poolest kõike mujal väljatöötatut. ?Lülitid? kannavad nime galliumarseniiddioodid ning turgu leidub neile peaaegu kõikjal, kus tegu elektriseadmetega ? arvutitest trammide ja autodeni välja. Igal pool, kus tarvis infot töödelda või midagi lülitada. Sellised dioodid suudavad taluda mitme tuhande voldiseid pingeid ning sadade amprite tugevust voolu. Peaasi, kui leiab vajamineva raha ? umbes kolmkümmend miljonit krooni. Just finaali eel käib selle ?imevidina? ümber kahe nimeka ärimehe tants, mis võtab kulme kergitama.

Mängus on potentsiaalne läbimurre, mida maailma elektroonikatööstus ootab juba ammu. Nagu kirjeldab Cliftoni nõukogu liige, Tallinna tehnikaülikooli professor ja elektroonika instituudi direktor Toomas Rang, teeb kõikvõimalikes lülitusskeemides kõige rohkem peavalu soojuse eraldumine. Nii kurioosne kui see ka ei tundu, kulub tänapäeval rohkem energiat seadmete jahutamisele kui näiteks info töötlemisele.

Seejuures võiksid aparaatide komponendid töötada ka palju kõrgematel temperatuuridel, kui nad vaid ise rikki ei läheks. Tüüpiliselt kasutatavad ränipooljuhid suudavad heal juhul töötada tõrgeteta, kui nende töötemperatuur ei ületa 150 kraadi Celsiust. Siis hakkab kristall hävinema. Galliumarseniidil (GaAs) põhinevatele pooljuhtidele ei tee aga viga isegi 450 kraadini ulatuv temperatuur. Muidugi on veelgi paremaid materjale (nagu ränikarbiid SiC), kuid neil hakkavad ilmnema juba oma probleemid ja praegu pole tehnoloogia turustamiskõlblik.

GaAs pooljuhid pole iseenesest mingi eriline kosmoseteadus. Kuid enamik ettevõtteid maailmas oskab neid valmistada väga kallilt. Siin tulevadki mängu Tartu teadlased.

Maailmas ainulaadne

Tüüpiliselt kasutatakse GaAs kristallide kasvatamiseks gaas-epitaksiat. See tähendab, et gaasilises keskkonnas sadestuvad aluskristallile üha uued ja uued kihid ? mis on sama kristallstruktuuriga kui alus. Vahepeal viiakse sisse lisandeid, et saavutada pooljuhile vajalikke erineva juhtimistüübiga alasid.

Teine variant on kasvatada kristalle vedelikepitaksia abil. Niisugune protsess on märksa odavam, kuid tehnoloogiliselt hoopis raskemini kontrollitav. Ehk teisisõnu, vajab head kokakunsti, märgib Rang. Cliftonis on see kokk olemas. Või nii vähemalt kinnitas Briti päritolu pooljuhtide tootja Semelab (enam kui 10 000 toodet lennundusele, armeele ning muule tööstusele), kes oli Cliftoni toodangu kvaliteedi üle väidetavalt suisa hämmastunud. Midagi säärast pole veel maailmas saavutatud ? eriti just sellise hinnaga. Kohe kui tootmine algfaasist üle saaks, tuleb ka kasum (vt graafikut Ärilehes). Plaanitud 360 000 võimsuse juures juba päris korralik.

Ainuke asi ? kui uskuda üht selle ala spetsialisti, pole väikeste katsepartiide põlve otsas valmistamine kuigi keeruline. Suurtootmine nõuab aga raha. Mis võib samas kõvasti tagasi tuua. Leiaks ainult turgu.

Ärilehe valduses on potentsiaalsetele investoritele suunatud pakkumisdokumendid. Kui neid vaadata, usub Clifton, et hea stsenaariumi korral võiks firma hõivata maailmaturul 5-10%-se turuosa. Potentsiaalne käive oleks sel juhul 20?100 miljonit eurot (310 miljonit kuni poolteist miljardit krooni).

Vaikimisloor

Iseasi, kuidas veenda hea stsenaariumi õnnestumises ka turge ja investoreid. Tundub, et väga lihtne see pole. Või miks muidu on asjaosalised laotanud projekti kohale vaikimisloori, millest paistavad välja väga kummalised mügarikud.

9. märtsil ilmus Eesti Päevalehes kuulutus: ?AS Cresco ja Clifton AS-i juhatused teatavad, et Juhani Seilenthal ei ole omanud ega oma Cresco ja Cliftoni esindusõigusi.? Punkt.

Estonian Airi üks omanikke Cresco otseselt Cliftonis sees pole. Küll on Cresco aktsionärid Olev Schults ja Tõnu Laak. Cresco juhatuse esimees Olev Schults, kes kuulub ka Cliftoni juhatusse, mingeid selgitusi ei jaga. Kunagi Nordea panga tööd Eestis vedanud Seilenthal torkab hoolikalt sõnu valides: ?Kui mina paneksin lehte näiteks kuulutuse, et Estonian Airi nõukogu esimees Olev Schults ei ole võtnud Boeingult altkäemaksu, siis ma peaksin seda kommenteerima. Aga mina nii ei tee,? viitab ta mõistukõnes, et tal pole kummalise kuulutuse peale midagi öelda.

Suurele turule minek

Seilenthali ja Schultsi teed ristusid 2003. aasta lõpul. Seilenthal oli siis viimaseid päevi Nordea panga Eesti filiaali juhataja. Aga paks oli juba pinnale käärinud ja Seilenthal vaatas ringi, mille kallale edasi rühkida. Paari kontakti kaudu jäid ette Clifton ning Schults. Nii kõndiski ta Cresco juhi jutule ? et valmistada ette Cliftoni firma viimist maailmaturule.

Kohe pärast Nordeast lahkumist läks Seilenthal Cresco kontorisse. Visiitkaardil seisis aga Clifton ning CEO (ehk siis tegevdirektor). Investoritele suvel tehtud pakkumises öeldakse ka, et Seilenthal saab koos samuti Cliftoni omanikeringi kuuluva Viktor Voitovitšiga teistest otsustajatest suurema hüvituspaketi. Ehkki ? ametlikult tal firmaga mingit pistmist polnud. Ühist tegutsemist Crescos tähistavad vaid kanded tööraamatus.

Mis ühise teekonna taas hargnema ajas, jääb meeste vaikimismüüri taha. Schults, kes ütleb, et tema midagi ei kommenteeri. Seilenthal, kes mainib kartust, et iga vale sõna võib talle kohtuasja kaasa tuua. Ja vahepeal vaid arusaam, et mingil hetkel läksid meeste arusaamad mõõkadena risti. Konflikti iseloomustavad viited finantsinspektsioonile ning kokkulepete rikkumisele. Kummati lahkus veidi enne Seilenthali ka firmat kolm aastat juhtinud Roland Pärn, kelle asemele tuli Lembit Dalberg.

Võimalik, et omanikud pole rahul sellega, kuidas Seilenthal projektiga hakkama sai. Ütles ta ju BNS-ile antud intervjuus isegi: ?Luuser pole see, kes ebaõnnestub, vaid see, kes ei proovigi.?

Seega viide läbikukkumisele? Ka Tartu Teaduspargi direktor Toomas Noorem, kes Cliftoni toodangut igati kiidab, viitab sellele, kui raske on rahvusvahelisel turul oma toodangu paremust tõestada.

Teisalt käivad firmas ikkagi ettevalmistused, et astuda dioodide väljatöötamise faasist uude, tootmistsüklisse. Kodumaiseid investoreid, kellele läheneti, võib lugeda üles 80 ringis. Reaalselt lööb neist kaasa küll ilmselt palju vähem. Summa pole küll midagi ebaloomulikult suurt, mõned kümned miljonid. Kuid ikkagi ? Eesti oma toode.

Kujuka pildi annab podisevast potentsiaalist Cliftoni kodulehekülg, kus hetkel valgel taustal vaid kaks sõna: stand by... teisisõnu ? olge valmis!

Kuidas käib dioodi valmistamine

?? Epitaksia ? kasvatatakse kindlal temperatuuril kristallkile.

?? Metalliseerimine ? vaakumaurustamine, millega luuakse kontaktkiht.

?? Fotolitograafia ? trükitakse raam söövitamiseks.

?? Passiveerimine ? kaitstakse liitkihid.

?? Lõikamine ? plaadist lõigatakse välja dioodid (nagu ruudud ruudulisest vihikust).

?? Testimine, märgistamine ja pakendamine.

Cresco teaduses mitmel rindel

?? Cresco on sees ka teises teadmismahukas arendusprojektis, mille rahastamine oli samuti veidi skandaalne. Selleks oli piimhapet tootva bakteri abil looduses laguneva bioplasti valmistamise tehnoloogiat arendanud Estbiotech. Schults süüdistas omal ajal väikeosanikke ettevõtte arengu takistamises, need omakorda teda huvide konfliktis, saamatuses ja kasuahnuses.

?? Lugu sai alguse 2001. aastal, mil bioplastitehast rajada kavatsenud firma osanikel raha otsa sai. Tehase loomiseks vajaliku investeerija leidmiseks võeti nõustajaks Cresco, kellelt saadi ka 3,5 miljonit krooni laenu, et rahastaja leidmiseni projekti käigus hoida. Lisaks liitusid Cresco osanikud EstBiotechi omanikeringiga. Pärast omanikemuutust kuulus Cresco esindajatele koos bioplasti idee looja Vambola Kolbakoviga kaks kolmandikku ettevõttest, ülejäänu jäi kolmele Tartu ärimehele.

?? Investorit leida ei õnnestunud, ja mingil hetkel hakkasid vähemusaktsionärid perutama. Sel ajal kukkus ka Crescole võla tagasimaksmise tähtaeg. Selleks aga tartlastel raha polnud, ning Cresco algatas Estbiotechi pankrotiavalduse. Pärast pankrotti jätkab bioplastiprojektiga Tartu ülikooli ja Cresco tehnoloogia ühisfirma Elementum, kolm tartlast jäid pöialt imema.

Projektide rahastamine üliraske

?? Raha kõrgtehnoloogiliste projektide rahastamiseks peab otsima ka näiteks AS Elcogen, kes töötab tulevikuautodele välja vesinikul põhinevaid kütuseelemente.

?? Elcogeni juhatuse esimees Enn Õunpuu kõneleb, et esmatähtis on koostada hea, turule (soovitavalt välisturule) suunatud äriplaan. Lihtsalt hea idee peale ei taha keegi raha anda. Erinevalt muust maailmast puuduvad Eestis nn business angelid, kes annaksid seemnekapitali algfaasis projektidele. Ka Eesti riskikapitalifirmad eelistavad väga kaugesse tulevikku vaatavatest projektidest eemale hoida.

?? Õunpuu kinnitusel on kõige parem otsida rahastajaid tuttavate hulgast. Saada teadusarenduseks taha välisraha on üldiselt väga raske, eriti toodete algfaasis. Osa määrab ka Eesti postkommunistliku riigi maine.

?? Positiivse poole pealt võib tõsta esile, et mahuka teadustöö tegemine on Eestis kordades odavam. Ka võib pidada Eesti teadlaste motivatsiooni üldjuhul Lääne kolleegide omast kõrgemaks.

Näide:

Geenivaramu ? riskantne rahapaigutus

?? Veebruari lõpul pidi koondama enamiku oma töötajaid Eesti Geenivaramu. Seni USA investorite raha projekti paigutanud firma EGeen lõpetas Geenivaramuga koostöö ning rahastamise lõpetas ka riik.

?? Kogu projekti maksumus ulatub ligi 200 miljoni kroonini. EGeen jõudis varamusse paigutada 67 miljonit.

?? Plaanitud saja tuhande inimese geeniproovist jõuti projekti raames kokku koguda kümnendik.

?? Kriitikute hinnangul puudus projektil selge turustrateegia. Samuti polnud väga selgelt määratletud eesmärgid. Projekti on nimetatud ebakorrektseks, teaduslikult põhjendamatuks ning eetiliste probleemide käes vaevlevaks.