Tartu õlletehas täistuuridel

Tartu kohal lehvib juba aastaid punalipp. Kõrgudes Tähtvere mäel üle kogu linna, jääb see silma esimese erksa sähvatusena halli talvetaeva taustal.

See pole siiski Smolnõi esindus, vaid Tartu suuremaid investoreid, A Le Coqi õlletehas. A Le Coqi stiliseeritud kiri punasel kangal on tänu Tartut seiravale omanäolisele ümarale tornile sulandunud linna kuvandiga ühte peaaegu samal määral kui näiteks viltune maja Raekoja platsil või kaarsild.

Suvekuudel voolab Tartu Õlletehasest märjukest vahetpidamata, seitse päeva nädalas, 24 tundi ööpäevas. Villimismasinast tuleb välja 30 000 pudelit tunnis. Oma lisa annavad kolm ülejäänud liini, mis lükkavad õlle kiirkorras purkidesse, vaatidesse ning plastikust nn PET pudelitesse.

Sellise koormuse juures pole ime, et tehas ehitab laiendusi sama agaralt kui metrood rajav muti-

onu. Praegu on kavas uute laoruumide rajamine, samuti hakkab kujunema pudelikaelaks humalajoogile lõpliku kirkuse andev filtreerimisprotsess. Tehas areneb kolmemõõtmeliselt: huvitavaid lahendusi võimaldab hoonete paiknemine 15-meetrise mäenõlva peal.

Tootmisdirektor Rein Sööt märgib, et pärast tehase üleminekut Soome kontserni Olvi kätte 1997. aastal pole olnudki aastat, kus investeeringuid oleks olnud alla 50 miljoni krooni. Sel aastal peaksid omanikud paigutama tehasesse 90 miljonit. Et mitte mõista valesti ? need on investeeringud, mis tuleb kiiresti tagasi teenida.

Töötajaid on kahesaja ringis. Kõiki protsesse juhivad arvutid. Tootmisel hoiab silma peal vaid siin-seal mõni neiu arvutimonitori taga.