Arvatavasti usub enamik eestimaalasi end teadvat, et telefoni leiutas Šoti päritolu ameeriklane Alexander Graham Bell. Tegelikult pretendeerib sellele aule suurema või väiksema õigusega veel terve hulk inimesi. Bellile jäi vaid rõõm olla esimene, kes telefoni patenteeris. Ja loomulikult jäi talle sellega kaasnenud hiigeltulu.

Prantsuse telegrafist Charles Bourseul avaldas 1854. aastal ajakirjas L’Illustration de Paris loo, milles kirjeldas võimalust kasutada heli edastamiseks elektrivoolu. Seadet ta aga ei realiseerinud ja idee vajus unustusehõlma.

Saksa kooliõpetaja Johann Philipp Reis suutis 1860. aastal ehitada elektrilise telefoni, millega suutis saja meetri kaugusele edastada lause “Das Pferd frisst keinen Gurkensalat” (hobune ei söö kurgisalatit). Millest säärane sõnadevalik, ei oska praegu keegi öelda.

Oma kodumaal ei suutnud Reis oma seadeldise vastu huvi äratada. 1872. aastal demonstreeris seda aga New Yorgis keegi professor Vanderwyde. Kindlasti nägi esitlust Thomas Alva Edison, võimalik, et ka mõni telegraafifirma Western Union esindaja ja Bell.

Itaallased peavad telefoni isaks oma kaasmaalast Antonio Meuccit. USA-sse kolinud Meucci avastas elektrilise hääle ülekandmise aparaadi, mida ta ise “teletrofoniks” nimetas, umbes aasta 1860 paiku (võimalik, et varemgi). Kuid tal jätkus raha vaid selleks, et anda 1871. aastal patendibüroosse teatis, et ta kavatseb peagi patenti taotleda. Kolm aastat hiljem ei suutnud ta aga isegi enam oma teatise pikendamise eest kümmet dollarit tasuda. Mõne arvamuse kohaselt ei oleks selle raha olemasolu korral Bell oma patenti saanudki.

Kumb jõudis ette?

Kõige rohkem vaidlusi on läbi aegade põhjustanud küsimus, kas telefoni patenteerimisel jõudis ette Bell või USA leidur Elisha Gray. 1870-ndatel pöördus Western Union Edisoni ja Gray poole sooviga, et nood leiaksid lahenduse, kuidas ühte traati pidi edastada mitut telegrammi korraga, et sel moel liiniehituskulu kokku hoida. Gray aga leiutas oma uurimistöö käigus telefoni, mida tema tööandjad ja rahastajad kasutuks asjanduseks pidasid. Telefoni kallal töötas samal ajal ka Bell.

Levinuim selgitus on, et Bell jõudnud Washingtoni patendiametisse mõni tund enne Grayd. Tegelikkus on aga keerulisem. Nimelt jõudis Gray esmaspäeva, 14. veebruari 1876. aasta hommikul sisse anda teatise, et kavatseb peagi taotleda patenti. Tema teatis jäi sissetulevate paberite lahtrisse kõige alla ning sellega ei tegeletud enne järgmist päeva. Mõni tund hiljem saabus patendiametisse Belli esindav advokaat – Bell ise oli tol valentinipäeva hommikul hoopis Bostonis – koos patenditaotlusega ja nõudis, et seda kohe käsitlema asutaks. Tegelikult ei ole aga erilist vahet, kumb kumba ennetas, sest Gray võttis oma teatise tagasi.

Nende sündmuste kohta liigub hulk vandenõuteooriaid. Väidetakse, et alkohoolikust patendiametnik Zenas Wilber olevat tilgutanud Belli juristidele infot, mistõttu need olla lisanud patenditaotlusele seitse lauset, mille kohta taotlusele jooniseid lisatud ei ole. Üks selliseid on kava tekitada vahelduvvoolu vooluahela takistust muutes. Küll aga olid need joonised olemas Gray teatise juures. Mõni ajaloolane aga väidab, et patuoinas polnud mitte Wilber, vaid hoopis Gray teatise koostanud advokaat William D. Baldwin või mõni tema kontoritöötajatest, kes olevat andnud info dokumendi sisu kohta üle Belli juristidele veel enne teatise sisseandmist. Hiljem olevat nende väitel just Baldwin soovitanud Grayl oma teatis tagasi võtta, sest Bell olevat temast ette jõudnud. Teiseks süüdlaseks õnnetu otsuse langetamisel võib lugeda ka Gray leiutiste rahastajat miljonärist Philadelphia hambaarsti Samuel S. White’i, kes tahtnud, et ta “tulevikuta” telefoni asemel tegeleks kasulikumate asjadega, nagu telegraaf.

Kuussada rünnakut

Järgmisel aastal asus Gray ikkagi telefoni patenti taotlema ja vaidlustas Belli oma. Pärast kaheaastast kohtuskäimist jäi siiski õigus Bellile. Üldse on Belli patenti rünnatud umbes kuuesajal korral, kuid Bell ei kaotanud ühtegi protsessi. Ka Meucci üritas Belli vastu oma õigust maksma panna, kuid sai 1887. aastal kohtus lüüa. Mõnel hinnangul oli lüüasaamise peamiseks põhjuseks kohtuniku rassistlik suhtumine. Sellest hoolimata algatas Ühendriikide valitsus Belli vastu kohtuasja, süüdistades teda pettuses patendi taotlemisel. Kõikvõimalikud kohtuprotsessid jõudsid lõpule alles 1901. aasta veebruaris. Sajand hiljem, 2001. aasta septembris aga kuulutas USA Esindajatekoda (ühe itaallasest kongresmeni algatusel), et telefoni leiutas Meucci.

Bell ja tema rahastajad püüdsid tegelikult müüa patenti 100 000 dollari eest Western Unionile, kuid selle president William Orton lükkas pakkumise tagasi, öeldes, et telefon on kõigest mänguasi. Kaks aastat hiljem oli ta sunnitud nentima, et kui saaks selle “mänguasja” õigused soetada 25 miljoni dollari eest, oleks ikkagi tegu soodsa ostuga. Tolleks ajaks polnud aga Bell enam tehingust huvitatud. 1877. aastal loodi Bell Telephone Company, üheksa aastat hiljem kasutas telefoni 150 000 ameeriklast.