Tere tulemast maailma kõige rämpsemasse riiki
„See on mingi kahtluseta maailma kõige rämpsem riik,” väidab prantsuse juurtega ärimees Michel, kes üritab Bissaus äripartneri Landroverite, Fordide ja mitmete muude automarkide müügi- ja hooldusäri päästa. Ta nimetab paarikümmend viimasel aastakümnel peamiselt seoses poliitiliste kriiside, rahutuste ja sõdadega rahvusvahelise pressi uudisekünnise ületanud kolmanda maailma riiki, kus ta on töötanud, ja kordab, et Guinea- Bissau on neist tema kogemuse järgi kõige hullem. „Muudkui maksa ja maksa, kõigile muudkui maksa,” pahandab Michel.
Micheli portugallasest äripartner alustas Bissaus autoäri 1990. aastate lõpus. Ent 1998. aastal puhkes riigis poliitiliste klikkide võimuvõitlusest tulenev kodusõda, mis kestis paar aastat. Järgnesid valimised, mõned sõjaväelised riigipöörded, jälle valimised ja mullu novembris taas ka riigipöördekatse. Keset pealinna paiknevalt (kunagiselt) presidendipaleelt on kodusõja jäljed siiamaani likvideerimata – tankimürsud on pool katust minema viinud.
Siin on päikest ja vett
Tormilisest poliitilisest kliimast hoolimata näib Guinea-Bissau portugallasi – kunagi oli see Portugali koloonia – tugevalt köitvat. Pealinnast Bissaust leiab näite, mis on äri järjepidevuse mõttes lausa maailmaskaalal tähelepanuväärne: Pensao Centrale ja selle restoran, mida peab varsti 90-aastaseks saav portugallanna doña Berta, on hoolimata kõigist kodusõdadest ja riigipööretest olnud iga päev avatud nüüd juba ligi 50 aastat. Tähelepanuväärne aga on ka see, et tal pole siiamaani lastud hotellihoonet ära osta, vaid ta peab seda rentima valitsevasse poliitilisse klikki kuuluvatelt tegelastelt.
Paljud kunagised portugali kolonialistid on Guinea-Bissausse paigale jäänud, osa ei lahkunud isegi kodusõja aastateks. „Ei mäletagi, kaua ma siin juba olen. Euroopasse? Milleks? Siin on päikest, siin on vett…” ütleb riigi Senegali-poolses piirilinnas impordi-ekspordiäri ajav ja väikest võõrastemaja pidav portugali ärimees.
Tõepoolest, Guinea-Bissau kliimatingimused on suhteliselt soodsad. Tänu naaberriigi Guinea mägedest alguse saavatele jõgedele jagub põllumajanduse edendamiseks küllalt niiskust, jõgedest ja madalatest rannikuvetest saab kala püüda – erinevalt mitmest teisest Aafrika riigist ei pea siinsed elanikud päris nälga kannatama.
Ometi asub Guinea-Bissau sellegipoolest kõikvõimalike majandusliku arengu pingeridade tagumises otsas. Miks? Ärimees Michel väidab, et põhjus peitub inimeste töössesuhtumises. „Nad tahavad saada raha ilma tööta. Ütlevad: anna raha. Kui vastad: tee tööd, siis saad, ütlevad, et ei taha.” Tõesti, n-ö ameerikalikku kohe asja juurde asumist ehk tervitushüüet „Anna mulle sada franki” ja selle variatsioone kuuleb Guinea-Bissaus õige sageli.Samas kuuleb seda pea kõikjal mustal mandril, ka Ghanas, mida Michel tõstab esile kui Aafrika positiivset näidet.
Ettevõtlikkust – kui lihtlabasest rahaküsimisest kaugemale minna – näib aafriklastes nii Guinea- Bissaus kui ka mujal mingil põhjusel olevat vähe. Äris teevad ilma põhiliselt eurooplased, liibanonlased ja üha suuremal määral hiinlased. Kui leidubki mõni kohalik „hull”, siis on tal tavaliselt tõsiseid probleeme äri järjepidevuse tagamisega, sest tema kaaskondlased ei võta asja kaugeltki samasuguse kire ja hoolega kui ettevõtluses vaja.
Suhtumine peab muutuma
Paari aasta eest, kui maailma majanduses valitses alles buum, hakati ka mõnda osa Aafrikast, pikka aega lootusetuks peetud mandrist, investeerimisväärseks pidama. Nüüd on entusiasmi muidugi vähemaks jäänud. Aga võrreldes rikaste riikidega prognoosib IMF Sahara-tagusele Aafrikale tänavuseks aastaks endiselt üsna tubli majanduskasvu (5,1 protsenti), Guinea- Bissaule sealhulgas küll vaid kolm protsenti. Niisiis muutub seegi maailma osa vaikselt jõukamaks: uued maanteed (ehitatud enamasti küll abiraha toel või mingite loodusvarade kasutuselevõtuks), järjest laiem mobiilsidelevi, tulevikus võib-olla päikesepaneelide laialdane levik ja sellega kaasnevad uued võimalused…
Üks asi, milles pole viimasel ajalgi kahjuks olulist muutust toimunud, on aga seesama laialt levinud suhtumine „Anna raha”. Enne kui see kaduma ei hakka, pole erilist lootust ka Aafrika majandusimele. Rämpsriikide esikümmet jäävad veel pikaks ajaks valitsema musta mandri esindajad.
