Arstiabi kvaliteet tõusis avalikkuse huvikeskmesse eriti pärast Pelgulinna haiglas juhtunud õnnetust, kui kahele imikule süstiti vale ravimit. Loodetavasti toob sellesse juhtumisse selguse veebruaris jätkuv kohtuprotsess haigla nelja töötaja üle. Nii arsti-patsiendi suhe kui tervishoid avalik-õigusliku nähtusena vajavad pikaajalisemat arutelu.
Patsient, arst ja tervishoiuametnik hindavad arstiabi erinevalt, märgib neurokirurg Andres Ellamaa. Patsient peab arsti tööd heaks, kui ravi lõpeb tema terveks saamisega. Haiget ei huvita, kui palju ravi maksab. Kaudselt puudutab ravi maksumus iga inimest, kes maksab haigekassa liikmemaksu.
Arstid peavad tervishoidu kvaliteetseks, kui patsient saab igakülgseid uuringuid ning ravi on kõrgel, ideaalilähedasel tasemel.
Neljas vaatepunkt
"Ametnikud leiavad, et kvaliteet on standardi nõuete täitmine. Nende täitmata jätmist tuleb aga karistada," sõnab Andres Ellamaa, kes on arstiabi kvaliteedi hindamise ettevõtte MAE looja. "Meie vaatepunkt on neljas võimalus. Arstiabi peab olema nii hea, kui tingimused lubavad. Raha ei tohi raisata, kuid ka mitte üleliia kokku hoida."
MAE on uurinud ägedat maoverejooksu, kopsupõletikku, südamehaigusi ja muid haigusi põdevaid patsiente ning teinud järelduse, et raviraha kulutamine pole olnud ratsionaalne. "Liiga palju raha on kulunud asjatult, kuid sama haigete rühma jaoks nii mõnigi vajalik kulutus on tegemata jäetud. Haigekassa raha on kokku hoitud, kuid haige heaks pole see kokkuhoid läinud," võtab Ellamaa kokku uuringu tulemused.
Seni on MAE-lt uuringuid soovinud vaid haigekassa, kuid oma tööle kõrvaltvaataja hinnangu saamisest peaks olema huvitatud iga arst. Mistahes kutsealal võib töötada rutiinselt, küsimata eneselt, kas sel on mõtet. MAE on valmis täitma ka haiglate tellimusi.
Viimane MAE uuring oli mõeldud eelkõige standardi loomiseks. Uuriti kolme ja poole tuhande patsiendi haiguslugusid, kes olid ravil Tallinna haiglate kardioloogia-, kirurgia- ja siseosakondades kindla aja vältel. Lisaks tavalisele meditsiinistatistikale, voodipäevade kokkulugemisele jms, jälgiti, kas diagnostika ja ravi olid loogilised ja põhjendatud.
Selgus, et hulk analüüse, mida haiglates tehakse, on patsiendile vajalikud, kuid polikliinikus juba tehtud. Haiglasse polikliiniku andmed ei jõudnud. Haigekassa maksis nii polikliinikule kui haiglale, kuigi teistkordne analüüside tegemine oli mittevajalik.
Liivakella efekt haiglas
Ellamaa ütleb, et haiglates on palju nn mitteprofiilseid haigeid. "Tihti lihtsalt ei ole vanainimest kuskile panna. Kirurgiaosakondades on palju haigeid, kes peaksid olema üldosakonnas.
"Enamik haiglaid on nagu liivakellad, sest neil on kaks kitsaskohta. Algul ootab haige pikalt diagnostikat, siis lõikust," sõnab Ellamaa, mööndes, et tihti pole uuringuid võimalik ambulatoorselt teha, ehkki meditsiinikauge organisaator nii võib soovitada. "Kuid haiglasisene masinavärk peaks olema paremini õlitatud," ütleb Ellamaa kriitiliselt.
Järjekordade lühendamiseks on arstidele soovitatud iga päev paar tundi kauem haigeid opereerida. Ellamaa sõnab, et pärast kella nelja õhtul ei ole siiski õige teha muud kui esmaabilõikusi ja pisikirurgiat. "Haige närveerib kogu päeva, kannatades lisaks ka tühja kõhtu. Ka kirurg ei ole õhtul pärast väsitavat päeva parimas vormis."
üllatavalt palju leidis Ellamaa juhtumeid, mil patsient on terveks saanud, aga haiglast kojuminek viibib. Talle ei tulda järele, kodus on uks lukus vms. Väljakirjutamine on märgatavalt veninud 10 protsendil haiglasviibimise juhtudest. Eri haiglate samades osakondades oli keskmine haiglasviibimise aeg kuni kaks korda erinev. Ellamaa sõnab, et eelkõige on põhjuseks organiseerimatus.
Ravikindlustuseta inimesed moodustasid vaid 10 protsenti Tallinna haiglate patsientidest. Kuid need olid rasked haiged, kelle ravi oli aeganõudev ning kallis.
Ellamaa leiab, et iga järgmine uuring muutub ökonoomsemaks. Kui algul analüüsiti igas haigusloos 60 tunnust, siis kogemuste lisandudes jäetakse ebavajalik uurimismaterjal kõrvale. Näiteks saab normaalseks lugeda kõik kahest päevast kahe nädalani haiglas viibimised. Tähelepanu tuleb pöörata just lühematele ja pikematele haiglas olemistele. Iga liigne voodipäev on maksumaksja raha raiskamine.
Kui peaks Tallinna arstiabile andma hinnangu viiepallisüsteemis, siis pakub Andres Ellamaa selleks "kõva kolme". "Meie arstiabil ei ole häda midagi," põhjendab ta. "Maailma tervishoiustatistika keskmisi näitajaid aluseks võttes oleme päris head. Sest kui midagi kilomeetriga mõõta, siis ei paista pisivead välja."
Ellamaa lisab, et ka maahaiglates saavutatakse ravimisel häid tulemusi. Paljudes maahaiglates on aastate pikku välja kujunenud oma "koolkonnad", mis töötavad mõnel erialal lausa silmapaistvalt heade tulemustega.
EHA LAANEPERE
