Tiina Mitt võttis üle Alas-Eweco pankroti


Pankrotihaldurite koja endise esinaise Tiina Mitti arvates oli firma Alas-Eweco pankroti puhul selgesti läbi nähtav võlausaldajate kättemaksuplaan. Endised haldurid palkasid end esindama vabakutselise ajakirjaniku Kalle Mälbergi, kes on varade jaotamisest ise huvitatud.

Tiina Mitt, millest see tuleb, et paljude pankrotiasjadega tegelevad järjest mitu erinevat pankrotihaldurit ehk kui piltlikult öelda, siis sageli vahetatakse hobuseid poolel teel?

Pankrot on ju tegelikult alati kriisiolukord, kus halduril on sageli raske kõigi võlausaldajate ja teiste asjast huvitatute meele järgi olla.

Halduri nimetab kohus ja kinnitab võlausaldajate koosolek. Vahel juhtub, et koosolek, mis toimub tavaliselt kuu aega pärast pankroti väljakuulutamist, ei kinnita määratud haldurit. See sõltub ka sellest, kui enesekindel ja hea esineja inimene on. Samas ei võimalda nii lühike aeg saada piisavat ülevaadet olukorrast ja alati pole võimalikki selleks ajaks välja pakkuda rahuldavat tegevuskava. See sõltub muidugi ka varasemast kogemusest ja elupraktikast. Võlausaldajate üldkoosolek võib pakkuda uue pankrotihalduri kandidaadi, kelle siis kohus võib kas kinnitada või määrata hoopis kellegi kolmanda.

Edasi on võimalik, et haldur hakkab pankarotimenetluse käigus kellegi huvisid riivama. Ta peab ju tuhnima aasta jooksul sõlmitud tehingutes ja firma raamatupidamises. Kui ta leiab sealt midagi kellegi huvide vastaselt, võib see isik hakata taotlema tema pankrotiprotsessist kõrvaldamist. Kui haldur tegutseb kõigi võlausaldajate huvides, on temast väga raske vabaneda, kuid kui ta asub kaitsma näiteks neljanda järgu nõudeid, on kuri karjas.

Kas on võimalik siis esmajärjekorras rahuldada ka kolmanda-neljanda järgu võlanõudeid?

Teatud juhtudel on see põhjendatud. Näiteks toimisin nii Lekto vaidluses, kus mulle tundus, et Maapanga eesõigusega nõue ei olnud põhjendatud ja selle rahuldamisel oleks kannatanud teised võlausaldajad. Tegelikult oleks haldurile kõige kasulikum võtta kõige suurem nõue ja jätta teised rahuldamata, kuid see on lihtsalt ebaõiglane.

Haldur saab loobuda asja edasiviimisest ka omaalgatuslikult, esitades kohtule vastavasisulise avalduse. Ta kas tunneb, et ei suuda rohkem midagi korda saata või ei soovi asjatult oma närve kulutada. On esinenud ka ähvardusi. See töö on juba kord säärane.

Kokkuvõttes peab halduril olema nii võlausaldajate kui võlgniku ja ka kohtuniku usaldus, kuid usaldus on jälle selline asi, mida ei saa mõõta. Usalduse kaotamine ei tähenda veel seda, et tegemist on suliga. Põhjusi, miks haldur selles konkreetses vaidluses ei saa olla päris erapooletu, võib olla mitu. Seejuures ei saa ükski haldur oma tagandamisotsusele vastu vaielda.

On jäänud mulje, et ummikusse jooksnud pankrotiasju on sageli kutsutud päästma just Tiina Mitt. Kui paljusid neist on tõesti päästa õnnestunud?

Usun, et sellistest juhtumitest õnnestus mul kõige rohkem ära teha Pioneeri puhul. Võlausaldajad polnud seal minu eelkäija tegevusega rahul ja ei kinnitanud teda halduriks. Ehkki tegemist oli väga keerulise pankrotiga, õnnestus mul suhteliselt lühikese ajaga leida ostja ja Pioneer jätkab juba uue omanikuga. Pankrotivara müügist saadud 27 miljonist kroonist said Investeerimispank ja Hoiupank kogu oma raha tagasi ja pisut jäi üle menetluskuludeks.

Alas-Eweco puhul, mille pankroti menetlemise just üle võtsin, oli võlgnikul täielik õigus nõuda kahe enne tegutsenud pankrotihalduri taandamist, kuna nad palkasid end esindama asjast otseselt huvitatud Kalle Mälbergi, kelle suhtes oli kriminaalasi algatatud. Isiklik kättemaks on siin läbinähtav. Erapoolikust tõendab seegi, et enne seda asja menetlenud haldur keeldus mulle üle andmast teatud materjale.

See, et mulle tulevad mõned hapuksläinud pankrotiasjad, vastab tõele. Vahel annab kohtunik mulle pankrotiloo koos sõnadega: ma ei tea, kas siit midagi üldse tuleb ja kas sa siit töötasu saad. Neid juhuseid, kus töö eest raha ei saa või saab väga vähe, tuleb sageli ette. Aga mul meeldib vahel ka ennast lihtsalt proovida. Samas pakub siis kohtunik teinekord meelsasti ka mõnd tasuvamat asja. Kõlab enesekiitusena, aga mul on vahest kogemusi keeruliste juhtumite lahendamiseks pisut rohkem, kui mõnel noorel kolleegil.

Kui advokaat ei saa võtta endale kaitsta asja, sest ta on enne samas asjas kaitsnud vastaspoolt, siis pankrotihaldurid paraku alati nii ei toimi. Olen ammu mõelnud, et pankrotihaldurite koda peab kehtestama eetikanormid, millest haldurid peaksid oma töös juhinduma. Haldur võib küll abilisi kasutada, kuid ta ei saa oma otseseid tööülesandeid kellelegi teisele delegeerida. Kui haldur moodustab ühe pankrotiloo menetlemiseks büroo ja laseb kinni maksta kõik oma välissõidud, kerkib üles samuti eetikaküsimus.

Kuuesajast atesteeritud pankrotihaldurist on tänaseks rakendust leidnud vist tühine osa. Kas konkurents on väga äge?

Pooled selle kutse omandanud ei soovigi haldurina tööle hakata. Osa on seda ala õppinud rohkem iseenda tarbeks, et oskaks vajadusel ise õigesti käituda. Umbes 200-300 tahaks ehk seda tööd teha.

Inimestel võib olla tekkinud arvamine, et pankrotihaldurite koja eesotsas olles saite endale valida need kõige magusamad palad.

Nüüd, mil ma enam koda ei juhi, on mul tegelikult tööd veel rohkem, sest ma lihtsalt saan seda rohkem teha. Praegu on mul käsil viis asja ja ega rohkem jõuakski. Lekto on endiselt lõpetamata, käsil on Andres Metsar & co kauplusekett, AMC relvaäri, juurde tuli Alas-Eweco.

Kaheaastase sabaga on üleval Assaku ATK, mida mul kuidagi lõpetada ei õnnestu, sest selle taga on pikaajalised kohtuvaidlused omandi küsimuses. Viimase kohtuotsuse kohaselt polegi vaidlusalused laod Assaku ATK vara, vaid kuuluvad hoopis Harju ühistule. Ehkki mängisin eelmisel aastal juba oksjoni maha ja sain selle käigus loodetud kahe miljoni asemel neli miljonit krooni pankrotivara hinnaks. Kui nüüd müüa, saab kindlasti palju vähem.

SIRJE NIITRA