Tippjuhist õllepruulijaks: Eesti õllerevolutsiooni käivitaja lugu
Tallinna Kaubamaja kontsernis tosin aastat juhtivatel kohtadel töötanud Parel peab ennast õllefänniks juba teismelise-east peale. Siis olid muidugi võimalused teised ja valik olematu. „Aga maailm avanes, siia jõudsid uued põnevad õlled ja ka ise on reisimas käidud - siis olen alati mõne õlleka üles otsinud. Mingil hetkel, kuus-seitse aastat tagasi oli huvi nii suur, et sõitsin odavlennufirrmaga üksi nädalavahetuseks Londonisse õlut jooma," räägib Parel, kes on tänaseks õllemaailmaga ennast korralikult kurssi viinud.
Parel valmistas õlut alguses koos kaasfanaatikute Gren Noormetsa ja Peeter Keegiga hobi korras 25-liitrises katlas. Kui üheskoos mõisteti, et õlletootmine on selge, jõuti ka ideeni, et võiks äri teha ja pruulikoja püsti panna.
Mustlaspruulijad
Põhjala peab ennast tänase õllerevolutsiooni käivitajaks. Kuigi esimesena sai Õllenaudi pruulikoja püsti Ilmar Räni, tuli esimese käsitööõllega välja Põhjala. Ja seda mitte oma pruulikojast, vaid kasutati Genika pruulimeistrite seadmeid ja võimalusi. Sealsamas sündis ka tänaseks juba legendiks muutunud õlu nimega Öö.
Aga mustlaspruulija staatus mehi ei rahuldanud ning jätkati jõudsalt samme oma pruulikoja rajamise suunas. Rahastamisplaani kokku pannes leiti, et partnerite ringi võiks veelgi laiendada. „Olime kuulnud, et Skype Eesti juhil Tiit Paananenil oli plaan õlut pruulida," sõnas Parel. Talle pakutigi võimalust jõud ühendada. Tänavu aprillist on Nõmme mändide all Serva tänaval püsti tuliuus pruulikoda.
Turg kasvab meeletult. Kuigi kõik läks plaanipäraselt, mõisteti ühel hetkel, et ühe olulise näitajaga pandi mööda. Juba pruulikoda rajades said mehed aru, et see saab olema liiga väike. „Turg kasvab tohutu kiirusega. Oleks kohe võinud kaks korda suurema tehase avada. Ei suuda nõudlust täita," räägib Parel ning lisab, et sama probleemiga maadlevad kõik väikesed pruulikojad.
Enamus jaemüüki
„Juba mõtleme uuele tehasele, mis tuleb kordades suurem. Lahe on ka see, et me ei piira ennast kuidagi Eestiga. Oleme arvestanud ka ekspordiga. Soomes on distribuutor välja valitud - oleks vaid õlut anda! Lisaks on korduvalt ühendust võetud Lätist ja Leedust, aga seni on tulnud ära öelda. Kontakte on veel Suurbritannias, Taanis, Hispaanias. Maailm on lahti," kinnitab Parel.
Äärmiselt oluline on Põhjala jaoks jaemüügi osas Selveri kett, kuhu läheb kolmandik tootmismahust. Pudelisse villitakse üldse 85 protsenti toodangust ning ülejäänu läheb vaati, aga ainult tellimuste peale.
Uued tooted sünnivad kas kellegi ideena või grupimõtlemise tulemusena. Iga toote arendab lõplikult välja Christopher. Põhjala tooteportfellis on praeguse seisuga kindlalt viis põhimarki, milleks on Virmalised, Rukkirääk, Öö, Must Kuld ja Uus Maailm. Teised tulevad ja lähevad. Humalad ostetakse Inglismaalt ning pärit on need Austraaliast ja Uus- Meremaalt, linnased tulevad valdavalt Soomest.
Eestis tehakse küll leivalinnast, aga õllelinnast kahjuks mitte, sest selle valmistamine nõuab suuremat analüüsivõimet ja kallimat laboratooriumi. „Kui me saaksime Eestist, siis loomulikult ostaks siit, võiks isegi pisut kallim olla," sõnab Parel. „Aga kui kvaliteet jääb alla, siis kasutada ei saa. Stabiilsus on oluline."
