Tipptasemel infotehnoloogia, iidsete paleede ja kerjuste vabariik
Kui kiire majanduskasvuga Aasia riike kutsutakse tavapäraselt tiigriteks, siis Indiat kiputakse ikka pigem elevandiga võrdlema.
Kaks kolmandikku India tööjõust leiab rakendust põllumajanduses, riigis on palju külasid, kus valitseb ülejäänud maailmast peaaegu sõltumatu naturaalmajandus.
Teenuste sektori tõus
Kummalisel kombel ei ole Indias põllumajanduse osakaalu kahanedes selle asemele tulnud mitte tööstus, vaid teenuste sektor. Tööstuses hõivatud inimeste arv aastatel 1991?2002 isegi veidi langes, kuigi see oli mõnel määral tingitud muudatustest statistilises arvepidamises.
India uhkuse, arvutifirmade ? nagu Tata Consultancy Services, Infosys ja Wipro, mis müüvad oma tarkvara, teenuseid ja allhanget üle kogu maailma ? palgal on vaid kübe riigi elanikemassist: miljon inimest. Tarkvara ja teenuste ekspordi käive, peaaegu 17 miljardit dollarit (211 mld krooni) võrdub ligi veerandiga India kaubaekspordist. Samas annab majandusharu vaid neli protsenti sisemajanduse kogu-
produktist. Seega ei saa kuigi tõsiselt võtta arvamust, et India võiks sooritada hüppe põllumajanduslikust ühiskonnast otse posttööstuslikku IT-teenustemaailma. Kõigepealt tuleks riigi ja rahva rikkuse suurendamiseks ikkagi industrialiseerimine läbi teha.
Allpool vaesuspiiri elab valitsuse andmeil 260 miljonit indialast. Maailmapanga hinnangul peab vähem kui ühe dollariga (12,4 krooni) päevas tulema toime 35% India elanikest. Alatoidetud on 216 miljonit indialast ? seega elab riigis veerand maailma alatoidetud inimestest. 47% alla viieaastastest lastest on alakaalulised.
Kõige raskem on maaelanike olukord, kellest vaesuses elas 1998. aastal 45%, linnaelanike seas oli see osakaal 30%. Maapiirkondades elab aga seitse indialast kümnest. India valitsus tunneb uhkust, et seljataha on jäetud ajad, mil riigi elanikke ähvardasid perioodiliselt korduvad näljahädad.
Keskmine eluiga on Indias 63 aastat, kirjaoskus 57%, naiste kirjaoskus aga 45%. Samas on osariikide vahel suured erinevused. Kerala ja Utter Pradeshi osariigid kuuluvad mõlemad India vaesemate hulka, kuid esimeses on kirjaoskajaid naisi 86%, teises aga vaid veerand.
Riigi üheks suurimaks probleemiks on infrastruktuuri nõrkus. Kes Indias käinud, teab, et üks asi on kindel kui aamen kirikus ? õhtuse tipptunniga saabub elektrikatkestus. Vahet pole, kas oled mõnes väikses mägiasulas või pealinnas Delhis. Teed lagunevad, autod ja muud transpordivahendid ummistavad igal kellaajal linnatänavaid. Keskvalitsuse ja osariikide eelarvete kokku 10%-ni ulatuv defitsiit jätab vähe võimalusi olukorra parandamiseks.
Tata trügib sõiduautoturule
?? Ratan Tata juhib India suurimat ettevõtet, 80 firmast koosnevat konglomeraati, mis on omavahel seotud keeruka omandisuheterägastiku kaudu. Sellesse kuulub ettevõtteid mitmest majandussektorist, alates India suurimast IT-teenustefirmast ja hotellikettidest kuni terase- ning autotehasteni. Kontserni struktuur meenutab mingil määral Jaapani keiretsusid või Lõuna-Korea chaebole. Tata kontrollib enamikust ettevõtetest umbes veerandit, kontserni võtmefirmade puhul aga võib tema osalus ületada 65%.
?? 22% käibest tuleb ekspordist. Kontserni lipulaevaks on 1,6 miljardi naela (36 mld krooni) suuruse käibega Tata Motors, mis sai veoautotööstuses tuntuks Telco nime all. 1995. aastal otsustati hakata valmistama ka sõiduautosid. Esimese India tootjana võeti see rada jalge alla iseseisvalt, ilma välispartnerita.
?? 2000. aastal soetas Tata Inglise teetootja Tetley, mis on esimene India ettevõtte poolt omandatud suur välisfirma.
?? Tata kontsern sai alguse juba 19. sajandil. Firma asutas riigi esimese terasetehase ja esimese hüdroelektrijaama. Tatade perekond toetas Inglise ülemvõimu ajal Kongressiparteid ning selle liidreid Mahatma Gandhit ja Jawaharlal Nehrut. Vastutasuks pääses kontsern 1960-ndatel valla pääsenud natsionaliseerimislainest.
