Toiduhindade langus on vaid ajutine
Aasta-poolteist tagasi tõusid toiduhinnad mäletatavasti ehmatavalt kiiresti, tuues paljudes riikides kaasa vägivaldseid rahvarahutusi ja ekspordipiirangute kehtestamise. Hinnatõus aeti peamiselt rikaste riikide biokütuseprogrammide ja hiinlaste muutuvate toitumisharjumuste süüks. Kuid 2008. aasta lõpul tabas maailma veelgi suurem ehmatus – finants- ja majanduskriis –, mis muu hulgas pööras toiduhindade tõusu languseks. Toiduhindade tõusu asemel oleme seepärast viimasel ajal kuulnud hoopis kaubanduskettide piimasõjast ja põllumeeste protestist selle vastu. Möödunud aastal uljalt Põlva Agro ostnud Leedu firma Agrowill püüdis seda vahepeal tehingut finantseerinud Swedbanki sunnil müüa, Väätsa Agro läks saneerimisele. Põllumeestel ei ole praegu kerge.
See kõik aga ei tähenda, et meid ei või varsti jälle hakata painama toiduhindade inflatsioon. 2050. aastaks kasvab maailma rahvastik 34 protsenti, linnarahva osakaal suureneb sealjuures praeguselt 51 protsendilt umbes 70 protsendini ning inimeste sissetulekud on paljudes praegustes arengumaades nüüdsetest mitu korda suuremad. ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon hindab, et selle suurema, linnastunuma ja jõukama rahvastiku toitmiseks peab toidu tootmine maailmas kasvama 70 protsenti, sealhulgas teraviljatoodang praeguselt 2,1 miljardilt tonnilt aastas 3 miljardi tonnini ja lihatoodang 200 miljonilt tonnilt 470 miljoni tonnini.
Huvitav fakt on seegi, et veenappuse all kannatav Saudi Araabia moodustas kevadel riikliku, 800 miljoni dollari suuruse kapitaliga fondi, mis otsib võimalusi põllumajandusse investeerimiseks. Hulga põllumaa kasutamise ja seal kasvatatava toodangu importimise lepinguid, mida mõned nimetavad ka neokolonialismiks, on naftariigid (Saudi Araabia, Katar, Kuveit, AÜE), Lõuna-Korea ja Hiina vaeste riikidega nagu Etioopia, Sudaan, Kambodža jt juba sõlminud – oma toidujulgeoleku parandamiseks.
Magusamaks rikastele riikidele
Eesti põllumajandusministeeriumi veebilehelt leiab praegu samuti paar üleskutset välisriikide põllumajandusse investeerimiseks. „Valgevene ootab Eesti põllumehi,” kuulutab pressiteade, mis räägib minister Helir-Valdor Seedri visiidist Valgevenesse. Valgevene olevat nõus andma maad 99 aastaks soodsalt rendile ja tegema teisigi soodustusi. Teine pressiteade annab edasi siin käinud Gruusia asepõllumajandusministri sõnad, et Gruusia ootab Eesti põllumajandusettevõtjaid enda juurde soodustingimustel investeerima.
Kuigi prognoos, et toiduhindade tõus on pikaajaline trend, kõlab üsna tõepäraselt, on ikka küllaltki segane, kui suurt kasumit võimaldab see tõus põllumeestel teenida. Lisaks tavalisele kemplemisele, kes väärtus-ahelast – kus seisavad masinate ja väetiste tootjad, põllumehed, töötlejad, hulgi- ja jaekaupmehed – kõige rammusama tüki võtab, võib päevakorda tõusta muidki asju, mis võivad prognoosid pea peale keerata.
Üks, rohkem küll toiduainetööstust kui põllumajandust puudutav asi on näiteks tervislikumalt toituma suunav maksupoliitika. Umbes miljardi alatoitumise all kannatava inimese kõrval on maailmas 1,6 miljardit ülekaalulist ja 400 miljonit rasvunud inimest. Et inimesi tervislikumalt toituma suunata, kavandatakse või kaalutakse Soomes, Taanis, USA-s ja võib-olla mujalgi nn magusamaksu kehtestamist.
Teine asi on ökosüsteemide hävimine ja liigirikkuse kadumine, kui kasvava toidunõudluse tõttu hakatakse maid rohkem ja intensiivsemalt kasutusele võtma. Euroopa Komisjoni uuringu tulemuste järgi on endisel viisil jätkates 2050. aastaks 11 protsenti EL-i niigi nappidest looduslikest aladest kadunud ja 40 protsenti praegu õrnalt majandatavatest aladest võetud intensiivsesse kasutusse. Kui nii, siis võib-olla on kaugemas tulevikus eriti kasumlikud hoopis need vähesed allesjäänud looduslikud alad, kuhu näiteks EL-i sajad tuhanded linnuvaatlejad tahavad puhkama tulla?
Huvitavaid suundumusi võib tuua rikaste riikide pühendunud võitlus kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamise ja hüvitamise nimel. On välja arvutatud, et põllumajandusest pärineb 22 protsenti inimese põhjustatud kasvuhoonegaasidest (30 protsenti, kui arvesse võtta ka metsade mahavõtmist põllumaa saamiseks). Nii võivad ka põllumajandusele ühel hetkel kaela sadada uued seadused ja koormised, mis suunavad neid CO2-säästlikumalt majandama. Sarnane lugu on veega, mida Eestis on enamasti küllalt, aga mitmel pool mujal mitte. Lisaks võib mõnikord tekkida konkurents maa põllumajandusliku kasutamise ja taasmetsastamise vahel, sest taasmetsastamisega saavad saastavad ettevõtted teatud tingimustel oma „süsinikupattu” lunastada.
Lühidalt, toidunõudluse katmise küsimusega on seotud hulk muid keerulisi maailmaparanduslikke küsimusi. Ja kui nüüd tormatakse maailma parandama ühes valdkonnas (nagu näiteks juhtus biokütuste soosimisega), võib see mõnes seotud valdkonnas tuua kaasa täiesti ootamatuid tagajärgi. Aga maa pikaajaline väärtus suureneb pikas perspektiivis tõenäoliselt nii või teisiti, mis sest, et masu põhjas ütlesid Eesti pankurid, et maal ei ole väärtust (laenutagatisena).
