Toidutootjate jaoks jääb arusaamatuks, miks üritab riik teha reforme valdkondades, kus eneseregulatsioon toimib ning jätab tähelepanuta need, kus reaalsed sammud on vajalikud. Või siis on protsessid kas teadlikult või oskamatusest korraldatud nii, et sisulist osapoolte kaasamist ei toimugi.

Saan tuua väga konkreetseid näiteid. Esmalt suhkrumaks, mida üritati ettevõtetele peale suruda rahva tervise egiidi all. Seda tehti ajal, kui Eesti tootjad olid juba selgelt teinud ja teevad ka täna ümberkorraldusi tootmistes ja toodetes, et pakkuda tervislikumaid alternatiive, sealhulgas vähendanud jookides ja toitudes lisatud suhkrute hulka.

Nii on näiteks ainuüksi Eesti joogisektor vähendanud viimase 17 aasta jooksul toodete suhkrusisaldust rohkem kui 12%. Alanud aasta lõpuks on võetud eesmärk vähendada seda veel 10% võrra. 2025. aastaks on siht langetada lisatud suhkrute hulka 15% võrra (ja seda võrreldes 2015. aastaga).

Need ei ole pelgalt arvud - nende taga on tohutu arendustöö ja ümberkorraldused tootmises, mille kulud on tootjate enda kanda. Lisaks erinevas mõõdus pakendite valik ning tarbijate harimisele suunatud teavituskampaaniad, mida tuleb teha järjepidevalt, sest uusi nõudeid ja kordi lisandub tohutul hulgal. Ka tarbija vajab abi, et selles rägastikus mitte ära eksida.

Pandipakendite süsteem

Teine suur teema on seotud pakenditega. Eestis on pandipakendi süsteem täna tõhus ja Euroopa Liidu tasemel eesrindlik. Kuna kaupmehed ja joogitööstus, seega Eesti tarbijad, kannavad selle süsteemi ülalpidamiseks juba 15 aastat olulisi kulusid, tuleks Euroopa Liidu nõuetega seotud täiendavate kohustuste rakendamisel ka seda arvestada.

Fookus võiks siin olla teiste riikide meie tasemele aitamises. Nõnda võiks Eesti seista vastu täiendavatele kohustustele küsimustes, mis puudutavad pandipakendi süsteemi kuuluvat taarat, kuniks teised riigid meil juba saavutatud tasemele järele jõuavad. Vastasel juhul pakuvad naaberriikide (eriti Läti ja Leedu) süsteemid nende tootjatele ja kaupmeestele joogiturul konkurentsieelist. See punkt on eriti oluline kaupmeeste ja väiksemate tootjate vaates, kes ei ole sugugi kõik rahvusvahelistes kontsernides. Eesti võiks toetada pandisüsteemi laiendamist kogu Euroopa Liidus ja esineda siin parima praktika näitena.

Alkoaktsiis tõstmine ja jäätmed

Ere näide lähiajast on alkoholiaktsiisi tõstmine, mille mõju oli meie majandusele suur. Kannatada said nii turism, transport, kaubandus kui ka toidutootjad. Täna alles toibume sellest otsusest.

Oluline on silmas pidada ka toidutööstusega tihedalt seotud valdkondi ja teemasid, näiteks jäätmed ja pakendid. Jäätmeseadust üritati juba aasta tagasi vaikselt kabinettides „ära koputada". Toona jäi kiirustatud otsustamine õnneks siiski katki. Nüüd on aga samad teemad uuesti laual. Ükski tootja ei vaidle vastu, et Euroopa Liidu liikmena tuleb järgida võetud kohustusi, kuid jääb arusaamatuks, miks annab riik lubadusi, kui asjad ei ole osapooltega läbi räägitud, pole tehtud mõjuanalüüse ja paigas pole selget tegevusplaani koos realistlike tähtaegadega. Me mängime end selliselt ise nurka ja sealt ei tule meid välja aitama keegi peale meie enda.

Pakendid ja tööjõud

Sama lugu on plastpakenditega, mille puhul ei ole toidutootmisel paljudes kaubagruppides täna reaalseid alternatiive, mis tagaks samal tasemel toidu säilimise ja toiduohutuse. Ka ei ole võimalik üleöö korraldada ümber plastpudelite kasutamist selliselt, et korgid jääksid pudeli külge. Need on vaid mõned näited teemadest, mis on olulised ka tööandjatele, aga nende elluviimiseks tuleb anda mõistlik aeg, sest muudatuste tegemine eeldab kohati suuri rahalisi väljaminekuid.

Jätkuvalt on tööandjate jaoks keeruline mõista ka seda, miks kehtestab valitsus tööjõuga seotud piirangud. Palgasurve on suur ja toidusektoril on äärmiselt keeruline juba täna konkureerida teiste tootmissektoritega, kus palgatase ongi oluliselt kõrgem. Meie elanikkond vananeb ja tööjõupuudus läheb ajas kriitilisemaks, mitte ei leevendu. Seetõttu ei ole mõistlik piirata töökäte kaasamist piiri tagant.

Enne, kui asuda järjekordse maksu kehtestamise plaani või uute regulatsioonide juurde, on vaja hinnata, kuidas see mõjutab lisaks tööandjatele ka töövõtjaid ehk neidsamu inimesi, kelle jaoks on riik loodud. Toidusektoris saab otseselt tööd ligi 15 000 inimest. Sektor, mille aastakäive on 1,7 miljardit eurot, mis ekspordib aastas 660 miljoni euro eest kaupu, on oluline - selle väntsutamine läbimõtlemata regulatsioonidega on vastutustundetu.

Tegeleme asjadega, mis vajavad parandamist

On ilmne, et kontroll toiduohutuse ja päritolu üle ei ole tõhus. Seda näitasid nii suvised maasikapettused kui ka listeeriaskandaal, mis räsis meie toidutootmist. Aga kontrolli tuleks alustada esmatootjatest, sest toorainel on äärmiselt suur roll ka lõpptoote kvaliteedi tagamisel. Riigil on vaja selleks leida täiendavaid ressursse, et jõuda oma seiretööga ka väiketootjate juurde, laatadele ja teistele müügiplatsidele. On loogiline, et see raha peaks tulema samavõrd ka väiketootjatelt, kui täna panustavad suured toidutööstused.

Võtame ka tänase pakendiaruannete auditeerimise kohustuse. Alates 2015. aastast peavad pakendiettevõtjad, kes toovad turule pakendatud kaupa pakendimassiga rohkem kui viis tonni aastas, laskma pakendiaruande auditeerida vandeaudiitoril. Oleme koos partneritega teinud pakendiettevõtjate halduskoormuse ja kulude vähendamise eesmärgil keskkonna-ministeeriumile ettepaneku kaotada pakendiseaduse nõue, et pakendiettevõtja on kohustatud laskma oma pakendiaruande auditeerida vandeaudiitoril. Ettepaneku elluviimine vähendab ca 1000 pakendiettevõtja halduskoormust ning hoiab kokku pakendiettevõtjate kulusid vähemalt 2 miljonit eurot aastas.

Kokkuvõttes ei saa ära unustada kõige olulisemat - tarbijat. Me teame, kuivõrd hinnatundlikud on meie inimesed. Uued maksud kergitavad aga paraku taas teenuste ja seetõttu ka kõigi peamiste toidukaupade hindu. See tähendab, et Eesti inimeste toidukorvi jõuab veelgi vähem siin toodetud kaupu, sest välismaiste tootjate hindadega on võimatu konkureerida. See võib aga viia olukorrani, kus täna toidutööstustes ja seotud valdkondades nagu põllumajandus, transport ja teenindus, jäävad inimesed tööta.

Kui riik tahab toetada ettevõtlust, tuleks üle vaadata hoopis tootmissisendite maksustamine (kütuse-, energiaaktsiisid ja transpordimaksud). Nende alandamine tooks reaalset mõju. Selle asemel ei tohiks aga plaanida kohalikule köögiviljale dotatsiooni, mis laieneks automaatselt ka Poolast toodud porgandile. Selle mõju oleks null.