Toimetaja pilguga: Eesti turismi esmaabipakike
Meil on olnud seni võimalus rõõmustada ülisuure väliskülaliste arvu üle, mida on rohkem kui Baltimaade turismipealinnaks pürgivas Riias. Samas ei saa unustada, et seni on Eesti maailmakaardil silma paistnud eelkõige inglise poissmeeste pidutsemise lemmikkohana ning odavat alkoholi ihkavate soomlaste sihtpunktina. Praeguseks on aga juhtunud see, mida on ennustatud juba paar viimast aastat – hinnad on tõusnud ning nende turistide arv väheneb.
Võti on julgetes ideedes
Inimene, kes on kogunud puhkuse veetmiseks mingi rahasumma, valib sihtkoha eelkõige selle järgi, milline on koha imago ja mida seal saab teha. Selge on ka see, et inimesed muutuvad heas mõttes aina nõudlikumaks ning siia ei tulda enam Skoone Bastioni, Raekoja platsi välikohvikute ega Kadrioru pargi pärast.
Tänases Ärilehes tõdeb Austraaliast pärit Jeff Jarvis, kes õpetab siinsetele tudengitele turismi turustamist, et Eesti turismi nõrkus peitub väheses koostöös. Ja pakub, et turistide magnetiks võiksid kujuneda spetsiaalsed sündmused.
Võtame lähiriikidest näiteks populaarse Soome ralli, kuhu tullakse kokku üle maailma eri riikidest. Või kas või Kasahstani suusakeskused, mis pole populaarsed pelgalt talveperioodil, vaid paljude perede puhkuse veetmise koht ka siis, kui rohi kasvab ja lilled õitsevad.
Seega saab Eesti turismiärimeeste edu võti olla atraktiivsete tegevuste korraldamine ning julgete ideede teostamine. Miks ei võiks üks selline olla pokkeriturniiride korraldamine, nagu teeb seda Olympic Casino? Või välisfirmadele meelelahutuslikus vormis meeskonnaseminaride korraldamine? Mitmemiljoniliste welcome-to-estonia-projektide ja hiljuti välja käidud riikliku maineagentuuri loomise idee pole lahendus.
