Toimetulekutoetusi hakkavad maksma vallad


Omavalitsusliitude ja valitsuse 18. septembril sõlmitud kokkuleppe kohaselt hakkavad järgmisest aastast eluaseme- ja toimetulekutoetusi maksma kohalikud omavalitsused.

Sotsiaalministeeriumi osakonnajuhataja Deiw Rahumägi sõnul jääb lisaks eluaseme- ja toimetulekutoetustele valdade ja linnade osaks ka puuetega inimestele transpordikulude ja riskigruppidele elekterside teenuste hüvitamine, samuti pärast 1. jaanuarit 1993 riiklikesse üldtüüpi hooldekodudesse asunud inimeste ülalpidamine.

Sotsiaalraha andmist kohaliku omavalitsuse käsutusse peab Rahumägi igati otstarbekaks. Enam ei peaks maksma sotsiaaltoetusi inimestele, kellel on paberi järgi õigus neid saada, kuid tegelikult toetust ei vaja. "Toimetuleku- ja eluasemetoetustega ei rahastataks enam ehk otse soojatootjaid firmasid," ütles Rahumägi.

Rahumägi selgitusel kehtestab valitsus oma määrusega, kellel on õigus toimetulekutoetust saada ja paneb paika toimetulekupiiri. Täpsemalt määratleb toimetulekutoetuse maksmise korra iga kohaliku omavalitsuse volikogu. "Volikogu otsustab, kellele missugust toetust maksta, kui palju ja miks," selgitas Rahumägi. "Igaühe abivajadused on individuaalsed, seetõttu ei saa riik otsustada, kuidas ühe või teise konkreetse inimese toimetulekut kõige tulemuslikumalt toetada." Rahumägi kinnitas, et mingil juhul ei tohi aga vald maksta toetusi kitsamale ringile või vähem, kui näeb ette valitsuse määrus.

1997. aasta riigieelarve projekti kohaselt eraldab riik kohalikele omavalitustele toetuste ja hüvitiste maksmiseks 426,6 miljonit krooni. Sellest kümme protsenti jääb sotsiaalministeeriumi eelarvesse juhuks, kui mõni piirkond peaks vajama täiendavat abi. "Kui mõne valla või maakonna peamine ettevõte läheb pankrotti, saab sellest rahast maksta töö kaotanud inimestele täiendavaid toetusi," tõi Rahumägi näite.

Vastavalt valitsuse ja omavalitsusliitude kokkuleppele jagatakse raha ära demograafilisest printsiibist lähtudes. Esimese rühma moodustavad naised vanuses 16-55 ja mehed vanuses 16-60 (tööealised), teise rühma kuuluvad naised vanemad kui 55 ja mehed vanemad kui 60 (pensionärid) ja kolmandasse kuni 15-aastased (lapsed). "Kogu summast arvestatakse 43 protsenti lastele, 20 tööealistele ja 37 vanuritele," selgitas Rahumägi. "Jagades lastele mõeldud raha kogu laste arvuga, saadakse nn ühe pea maksumus. See korrutatakse omakorda valla/linna laste arvuga. Saadud summa eraldabki riik kohalikule omavalitsusele laste peale." Samuti arvutatakse välja tööealiste ja vanurite toetusteks vajaminev summa.

"Selline jaotus pole lõplik," täheldas Rahumägi. Läbirääkimi= sed valemi üle alles käivad, eesmärgiks on, et ükski piirkond ei satuks endisest kehvemasse olukorda."

Lisaks toetustele eraldab kohalik omavalitsus raha ka nende inimeste ülalpidamiseks, kes on asunud elama riiklikesse üldtüüpi hooldekodudesse pärast 1. jaanuarit 1993. Esialgse kokkuleppe kohaselt moodustab see summa mitte vähem kui 60 protsenti (26,6 miljonit) 1997. aasta eelarve kavas täiskasvanute üldhooldekodudes ülalpidamiseks ettenähtud vahenditest. Hoolealuste arv vajab veel täpsustamist, seetõttu pole protsendimäär lõplik.

Rahumägi sõnul on omavalitusliitude ja valitsuse saavutatud kokkulepe osa kavandatavast sotsiaalreformist. "Tulevikus peaks rahastatama mitte hoolekandeasutusi, vaid kohta hooldekodus," ütles Rahumägi. "Samuti peaks hooldekodus elav inimene saama kätte kogu oma pensioni. Temaga tehtaks leping, kus on kirjas, milliseid teenuseid ta vajab ja kes nende eest maksab - inimene ise, tema pereliikmed või kohalik omavalitsus."

PILLE LIIMAL