Toitlustusnormid ahistavad taluturismi
Enamik neist, kelle talusid hindab mittetulundusühing Eesti Maaturism Eesti parimaiks, tunnistas vestluses Postimehega avalikuks saladuseks, et klientide toitlustamine käib täie hooga ka neis taludes, mil puudub toiduseaduse alusel nõutud tervisekaitse tunnustus.
Selleks, et saada tunnustust, tuleb talunikel teha tihtipeale rohkem kui seitsmekohalise summani küündivaid investeeringuid. Põhjus peitub asjaolus, et toitlustamist reguleerivad eeskirjad-määrused ei tee mingit allahindlust väikeettevõtjaile, kes pakuvad lihtsat hommikueinet. Nad peavad järgima täpselt samu nõudeid, mis kehtivad näiteks restoranile, mis kostitab mitmekäiguliste einetega korraga kümneid kliente.
Seetõttu kulutasid Setomaa turismitalu perenaised Laivi Mesikäpp ja Sirje Laanemäe maakivimüüridega lauta söögisaali ning nelja tualettruumiga ja kuue kraanikausiga köögi ehitamiseks rohkem kui miljon krooni. Ilma nn euronõueteta poleks nad mingil juhul hakanud toitlustamiseks omaette kallihinnalist hoonet rajama, tunnistas Mesikäpp.
“Ühe turismitalu ehitamine maal läheb kallimaks kui hotelli ehitamine linnas,” nentis Viljandimaa Kopra turismitalu peremees Rudo Puks. “Töömehed ja materjalid tuleb ju metsa vedada.”
Põlvamaal Hurmi järve kaldal asuv Savi turismitalu, mida Eesti Maaturism hindab Kagu-Eesti üheks väljapaistvamaks puhkekohaks, on hiigelkulutuste tõttu täistoitlustuse pakkumise mõtte aga maha matnud. “Maal on raskusi äraelamisegagi,” lausus talu perenaine Eela Jää.
Suured investeeringud toitlustuse arendamisse tasuvad turismitalunike sõnul ära üksnes siis, kui neid külastab aasta vältel päevast päeva vähemalt veerandsada inimest. Arvestades turismihooaja lühidust Eestimaal, pole vähemasti suurtest keskustest eemal nii suurt külastajaskonda talunike väitel eales loota.
Osa turismitalusid on pidanud sõlmima lepingud kilomeetrite kaugusele jäävate toitlustusasutustega, et turistid seal soodushinnaga einestada saaksid.
Turismitalunikud on pidanud nuputama teisigi võimalusi, mis lubavad neil rahvasuus euronormideks kutsutud nõudeid trotsides ning kalleid kööke ehitamata kundedele kehakinnitust pakkuda. Paljud neist on sisustanud lihtsa köögi, kus puhkajad saavad endale ise toitu vaaritada.
Sellistele köökidele eurodirektiividega kooskõlastatud toiduhügieeni üldeeskiri ning ligi poolsada valitsuse ja põllumajandusministri määrust ei kehti.
Kassari saarel asuva Mäeotsa talu suvemaja peremehed Indrek ja Margit Kääramees ei kuuluta välja, et tegelevad toitlustamisega, vaid pakuvad lihtsalt külalistele võimalust nendega ühises lauas hommikust süüa. “Nad näevad minu kööki, minu väljanägemist ja otsustavad, kas nad tahavad meiega koos süüa või mitte,” lausus Margit Kääramees. Ööpäeva hind on otsusest hoolimata üks — 250 krooni.
Helmut Uus, kes pakub koos abikaasa Liiaga klientidele toidu valmistamise võimalust, osutab neile seejuures vajadusel rohkelt abi. Ükski seadusetäht ei reguleeri, kui suur see abi tohib olla, enne kui see muutub toitlustusteenuse pakkumiseks.
“Kes keelab mind klienti abistamast?” küsib Helmut Uus.
