Toitumisspetsialist: oluline on toit, mitte selle päritolu
"Oluline on ikkagi, mida ja mis vahekorras süüakse, mitte kas ja kui palju sellest on kohalikku, palju välismaist päritolu," ütles Pitsi.
Ta ütles, et teatavad teooriad siiski soovitavad süüa toitu, mis on kasvanud enda lähikonnas. "Omandamise seisukohast on kindlasti teatud toitude puhul väike vahe sees, mis sõltub geneetilistest eripäradest, aga ka elu jooksul omandatud soolestiku mikrofloorast. Näiteks süües kaugel maal nende kohalikku toitu, võivad meie inimesel tekkida seedehäired, kuna meie organism ei ole harjunud nende mikroorganismidega, mis on sealses toidus," ütles Pitsi.
Kodumaine toit on siiski reeglina värskem kui pika transpordi üle elanud
söögipoolis. Ka pole seda töödeldud transporti üle elada aitavate ainetega.
Vaid eestimaisest toidust söönuks saada on siiski ülimalt raske.
"Palju Eestis toodetud toitu on tegelikult valmistatud välismaisest toorainest või üldse on Eesti tootjate tooted valmistatud hoopis välismaal," märkis Pitsi.
Ta ütles, et sagedusküsitluste kohaselt tarbitakse puuvilju enam-vähem rahuldavalt (minimaalne soovitus kaks portsjonit ehk ca 200 g päevas) ja
köögivilju tarbitakse liiga vähe (minimaalne soovitus kolm portsjonit ehk ca 300 g päevas). Üldjuhul kiputakse liialdama rasvade, eriti küllastunud rasvhapete tarbimisega. Samuti tarbitakse liiga palju soola. Kala võiks see-eest pisut enam tarbida.
Toiduainete valikul tuleks jälgida päritolu asemel pigem nelja põhimõtet:
tasakaalustatus, mõõdukus, vajadusele vastavus ja mitmekesisus.
Euroopas, sealhulgas Eestis, on südame- ja veresoonkonnahaigused ühed
peamised surmade põhjustajad ja ligi kolmandikku neist seostatakse kehva ja tasakaalustamata toitumisega.
