Tölplus ausse!?


Majandusteadlane August Torpat

Nii mõistusevastane kui see ka ei tundu, aga loosung "Tölplus ausse, vaesus majja" on just see põhimõte, mille järgi poliitikud püüavad põhjendada väliskaubanduse reguleerimisvahendite mittekasutamist Eestis.

Olgu tegu siis ükskõik millise vahendiga, tollide, kvootide, vabatahtlike ekspordipiirangute jms. Selgusetuks jääb ainult küsimus, mis ajendil nii toimitakse? Vastuse otsimine jäägu poliitikute enda teha, meie keskendume tõsiasjadele.

Rahvusvahelise kaubanduse sisuline tähendus ja eesmärgipüstitus tuleneb sellest, et kaubanduspartnerite osas peavad eksisteerima erinevused. Kui see tingimus pole täidetud, kaotab kaubavahetus igasuguse mõtte. Paradoks seisneb selles, et maailm liigub erinevuste tasandumise suunas - seega ka kaubavahetuse kasulikkuse languse suunas. Siit tuleneb väga oluline väliskaubanduslik põhimõte: tegutseda nii, et erinevused suureneksid.

Kui loomulike erinevuste osas võimalused ammenduvad, siis pöördutakse kunstlike võtete poole, nagu subsiidiumid, sooduskrediit, hinnatoetused, tootmisvahendite hindade alandamine, tasuta teenused jms. Sellise tegevuse loomulikuks tagajärjeks on normaalse konkurentsisituatsiooni deformeerumine.

Niisama loomulik, kui inimeste käitumine külmade ilmade saabumisel on soojemalt riietuda, on riikide kaitseotstarbeline käitumine sellise ebavõrdse konkurentsi puhul. äris, nagu teada, pole võrdsus, ausus, inimlikkus jms just esikohal. Küsimus tuleb olemasoluliselt püstitada: olla või mitte olla.

Kui olla, siis tuleb midagi ette võtta, et teised kaubanduspartnerid ei rikastuks meie arvel ja vastupidi. See aga tähendab reguleerimisvahendite kasutamist.

Oluline järeldus on selline: juhul, kui kaubanduspartnerid ei kasuta kunstlikke toetussüsteeme, pole mõtet ja otstarbekas piiranguid kehtestada. Ja vastupidi: kui riigid kasutavad toetussüsteeme, siis on meie kohustus kasutada piiranguid.

Võimaluse mittekasutamine ei ole teps mitte geniaalsus, vaid lihtsalt poliitiline tölplus. Regulatsioonivahendite kasutamine ei näita harimatust, vaid elutarkust, mittekasutamine aga harimatust. Reegel on regulatsioonivahendite (tollide jms) kasutamine ja erand on nende mittekasutamine. Valida on siin reegli ja erandi vahel. Ja mida on valinud Eesti poliitikud? Erandi.

Kui saadakse aru, mis on kasulik ja vajalik ning mis on reeglipärane käitumine, tõstatub küsimus, kui palju ja mil viisil. Täpsustatud küsimuse asetus kõlaks aga nii: kui suured peaksid olema talutavad (lubatavad) riiklikud eksporditoetusvahendid, et need veel ei kutsuks esile tõsiseid konkurentsi- ja kaubandushäireid ja heaolu langust kaubanduspartnerite juures. Seega, kui suured võiksid olla kaubandustõkete erinevused, et need ei mõjuks kahjulikult.

Loomulikult ei oska sellele küsimusele vastata ükski normaalne inimene enne, kui pole teinud vastavaid arvestusi. Seda on meile agaralt soovitanud mitmed väliseksperdid. John Hansen kirjutas näiteks järgmist: "Valmistades ette läbirääkimisi Euroopa lepingute ja teiste kaubavahetuslepingute üle, peaks Eesti kasutama ära SMART arvutiprogrammi. See lauaarvutil töötav tarkvara võimaldab riigil hinnata, millist tõenäolist mõju avaldaksid tema ekspordile partneritepoolsed soodustused ja piirangud. Programmi abil saadud info võimaldaks Eestil läbirääkimisi pidades tunduvalt paremini kaubelda."

Seni on Eestis tõsist muret tuntud ainult selle üle, et regulatsioonivahendite kasutamine mõjub halvasti meie tarbimisele, jättes kahe silma vahele märksa olulisema aspekti - partneritepoolsete piirangute mõju meie ekspordile ja seeläbi ka meie heaolule. Turumajanduse üks põhitõdesid on tõik, et tootmist ja tarbimist tuleb vaadata üheskoos. Nende koostoime on see, mille alusel saab otsustada kasude ja kahjude üle. Meie poliitikud on harjunud nägema tonti seal, kus seda pole.

Mida arvavad arvutuste vajalikkusest ametnikud Eesti välisministeeriumist? "Meil ei ole midagi arvutada..., kuna selleks pole vajadust olnud." Ja edasi: "...tollide vajalikkuse üle saab otsustada alles pärast üksikasjalike arvestuste tegemist. Siiani ei ole aga tehtud arvutusi, mille alusel saaks väita, et tollide kehtestamine toob kasu või kahju." (SL, 19.3.)

Seisukoht on pisut kummaline: justkui pooldataks tolle, aga kuna pole arvutusi, siis ei pooldata. Niisiis valitsuse põhimõte on lihtsalt sõnastatav: pole inimest, pole probleeme, ehk pole arvutusi, pole tolle vaja. Veelgi üllatavam sõnum on nendele, kes selles kahtlevad - "...järelikult peaks arvutusi tegema opositsioon, kes tahab tõestada, et valitud kurss on vale". Miks peaks seda tegema opositsioon, kui võimul on valitsus? Või ei ole siis? Pealegi ei ole eetiline veeretada oma töökohustusi teiste kaela, veel enam poliitilise vastase kaela.