TOODE: Möödunud sajandit valitses grammofoniplaat
Früügia kuningas Midas, sama, kes ühel eluetapil oma puudutusega kõik kullaks muutis, suutis kord vihastada välja Apolloni, kes talle eeslikõrvad pähe manas. Midas varjas kõrvad turbaniga ning saladust teadis veel ainult tema juuksur. Viimane aga ei suutnud seda endale hoida, hiilis niidule, kaevas maa sisse augu ja sosistas saladuse sinna sisse. Niidule kasvas pilliroopuhmas, mis hakkas tasakesi sosistama: “Kuningas Midasel on eeslikõrvad.”
Nüüdisaegse helisalvestuse lugu algas aga ülemöödunud sajandi teisel poolel fonograafi, mehhaanilise helisalvestus- ja taasesitusmeetodi leiutamisega. Esimese töötava fonograafi patenteeris 1878. aastal Thomas Alva Edison, kes kaalus ka plaadikujulise helikandja kasutamist, kuid eelistas lõpuks siiski silindri vormi. Plaate mängiva fonograafi esmaleiutajana mainitakse tavaliselt saksa päritolu ameeriklast Emile Berlinerit, kes oma seadet grammofoniks nimetas. Berliner alustas 1892. aastal grammofonide ja neile sobivate plaatide valmistamist.
Kuigi Edisoni salvestamistehnoloogia oli parem, oli plaatidel silindrite ees paar olulist ärilist eelist – plaate oli odavam toota ning grammofon vajas silinder-fonograafist vähem hooldust. Mõlemad tehnoloogiad olid paralleelselt masskasutuses üle 30 aasta. Nendevaheline heitlus sai sümboolse lõpu 1929. aastal, mil Edisoni firma lõpetas silinder-fonograafide valmistamise. Grammofoniplaadi ülemvõim helikandjate seas kestis pea sajandi lõpuni.
Esialgu valmistati plaate kõikvõimalike pöörlemiskiirustega. 1925. aastal hakati plaadi keerutamiseks kasutama sünkroonelektrimootorit ning pöörlemiskiiruse standardiks kujunes USA-s 78,26 pööret minutis. Euroopas, kus elektrivoolu sagedus 50 Hz, aga 77,92 p/min. Pärast Teist maailmasõda võtsid võimust peaasjalikult kaks pöörlemiskiirust – 33 1/3 p/min LP-plaatide ning 45 p/min singlite puhul.
Eriti salajane seade
1935. aastal valmistas AEG Saksamaal esimese töötava magnetofoni. Seadet hoiti salajas ja veel Teise maailmasõja ajalgi ei tundnud Saksamaa vastu sõdivad riigid selle tööpõhimõtet. See selgus alles esimeste aparaatide trofeeks sattumisel sõja lõpuaastail.
Magnetofonilindid jäid 1980-ndate lõpuni peamiseks helistuudiote ja audiofiilide helisalvestusmooduseks. Kasseti võidukäik seda nišši ohustada ei suutnud, sest selle helikvaliteet jäi lintide omale alla. Nüüdseks on magnetofonilindi aga praktiliselt asendanud DAT-kassetid ja kõvakettad.
1963. aastal ilmus vinüüli kõrvale Philipsi välja töötatud helikasseti formaat. Aasta hiljem valmistati Saksamaal Hannoveris ka esimesed muusikakassetid. Kassettide heli kvaliteet ei saanud aga kuni järgmise kümnendi alguseni vinüülplaatidele lähedalegi – esialgu oligi uus leiutis mõeldud pigem kontoris dikteerimise tarbeks. 1979. aastal sai helikasseti populaarsus jõulise taganttõuke Sonylt, kes tõi turule kaasaskantava Walkmani. 1980-ndatel jõudis kassettide müük LP-plaatidest ette, kuid vinüülplaadid jäid koguarvu poolest tänu singlitele siiski troonima.
CD esiletõus
Mõlema formaadi müüginumbritele mõjus hävitavalt 1982. aastal Sony ja Philipsi esitletud CD esiletõus. Esialgu saavutas uus formaat heakskiitu peamiselt audiofiilide ja klassikalise muusika austajate seas, kuid peagi tõrjus see turult nišikaubaks kõigepealt vinüülplaadid, pärast 1990. aastal esitletud CD-R tulekut aga ka kassetid. Iseasi, kauaks CD-formaatigi jätkub.
Hulk inimesi kuulab aga endiselt vinüülplaate. Sageli väidavad nad, et analoogheli on digitaalsest soojem ja loomulikum (mõni kinnitab, et magnetofonilint pidavat veelgi parem olema).
Teistele meeldib grammofoniplaat esteetilistel kaalutlustel. Tõsi ta on, kas või proge-rock´i bändide õuekujundaja Roger Deani ulmemaastikud pääsevad korralikult mõjule tõepoolest vaid vinüülplaadi suuremal ümbrisel.
* * *
Grammofoniplaadi valmistamine
•• Tänapäeval nimetatakse kõiki selliseid plaate valmistusmaterjali järgi vinüülideks, vahel halvustavalt ka saviplaatideks. Viimane väljend käis algupäraselt ilmselt pigem vinüüli peamise eelkäija kohta. Nimelt oli kuni 1950-ndateni valdava enamiku plaatide üheks peamiseks komponendiks sŠellak, mis on Kagu-Aasias elutseva putuka eritisest saadav aine. Selline plaat oli aga umbes sama kergesti purunev kui savi.
•• Algselt salvestati muusika stuudios otse masterplaadile, 1950-ndatel hakati stuudios kasutama helilinti, millele salvestatu hiljem masterplaadile kopeeriti. N-ö pehme master galvaniseeritakse seejärel, tavaliselt niklisulamiga. Kui metall masterplaadi ümbert eemaldada, on tulemuseks nn negatiivne master. Varasematel aastatel kasutati negatiivset masterit plaatide pressimisel stantsina, masstootmise ajajärgul lisandus veel üks etapp.
•• Negatiivmaster galvaniseeritakse omakorda, luues nii metallist positiivid ning alles nende põhjal tehakse hüdraulilises pressis kasutatavad stantsid.
